KOMMENTAARI ASEMEL ehk KUIDAS TOIMIDA LAMANDUVATE HORTENSIATEGA

 Kõik selle postituse fotod on teinud Thela oma Inglismaa reisidel. Kui ta nüüd väga kurja häält hakkab tegema, koristan nad ära. Kui ta vaid korraks pahaselt kulmu kergitab, elan selle üle:)

Tiia ja Tii pärisid teavet hortensiate seisukindluse kohta. Absoluutselt seisukindlad on aedhortensiad, karvane hortensia ja himaalaja hortensia ja küllap veel nii mõnedki liigid, keda ma pole kasvatanud või kes meil talveõrnad kipuvad olema.
 Lamanduvad puishortensiad ja suurelehised hortensiad. Nad õitsevad peamiselt sama aasta võrsetelt ja on päris loomulik, et puitumata painduvad varred ei jõua püsti hoida ülisuuri, raskeid, kohevaid, struktuurseid õisikuid. Mis siis nendega peale hakata? Ma arvan, et looduse vastu ei saa me mitte mingil moel. Kõike, mida peame taime juures puuduseks, on tegelikult võimalik pöörata enda kasuks. Kui ma kommentaaris ütlesin, et neid tuleks kasvatada toe najal, ei pidanud ma silmas mingeid tokke ega karkasse. Ma lihtsalt ei talu, kui taim peab elama kargu najal. Kui me ei lase taimel olla nii nagu ta loodud on, siis kokkuseotult ei suuda ta tugevatele tuultele või vihmadele vastu panna. Tal pole võimalust painduda, vaid hoopis murdub.
Tugi tähendab kas maja- või lehtlaseina, aga ka suuri puid või tihedaid hekke, mille vastu sellised nõtked varred saaksid toetuda. Põõsad ei vaju siis laiali iga ilmakaare poole, vaid sinna, kus neil on ruumi. Alloleval fotol on hästi näha, et keegi ei püüagi suurelehist hortensiat püsti tõsta, neil lastakse olla just nii nagu nad ise tahavad.

 Sama siin. See on ju päris uhke vaatepilt, mismoodi suured värvilised õisikud on end seadnud imetlemiseks muruvaibale. Küll on sellist muru keeruline niita, üksi seda ilmselt teha ei saa. Fotot vaadeldes tekkis mul mõte, et kui see tee oleks mururiba võrra laiem ja sillutatud mistahes materjaliga, poleks pilt sugugi halvem. Ja meile ilmselt ka parem lahendus, sest pole ju meil iga põõsa jaoks kaht aednikku:) Pinnasetee, turvas või peenra mullapind põõsaste all pole hea mõte,  see määrib õisikud ära, mingi kuiv kivimultš aga oleks küll sobilik. Ka siin on näha, et hortensiate seljatagune on teiste puittaimedega kindlustatud. Selline turve aitab neil ka paremini talvituda. Ka Thela hortensiapostitusele hiljem lisatud fotodel on näha, kui mõjuv võib olla sillutatud pinna kõrval õitsev hortensiapõõsas, seisku ta siis püsti või lamandugu.

 Üks väga hea võimalus on mistahes lamanduvate põõsaste istutamine kallakuile. Niisugused allavoogavad õitekaskaadid on vägagi muljetavaldavad ja hoopis nauditavamad kui nööride vms kokkukägistatud põõsad. Selliste võtete kasutamisel peab aga täpselt teadma kui paksult katab talvel lumi meie künkaid või müüre. Oma kogemustest võin öelda, et umbes 60 cm kõrgused müürid on meie aias alati kaetud paksu lumega.

 Sel fotol on hortensiad istutatud nii sillutatud siseõue serva kui trepi kõrval asuvat kallakule ja tulemus on jällegi suurepärane.

Põõsaste seisukindlust aitab parandada ka õige lõikus. Kui esimesel aastal lõigata puis- või laialehine hortensia tagasi 3. pungani, järgmisel paar punga kõrgemale jne, siis puitunud osa kõrgus aastatega suureneb ja kuigi noored oksad painduvad õite raskuse all allapoole, jõuab puitunud osa neid rohkem püsti hoida.
Ka tuleb kasuks lämmastikväetiste koguste vähendamine. Kui tegemist on niigi viljaka pinnase ja korralikult ette valmistatud istutusauguga, siis pole neid ka varakevadel vaja igal aastal anda. Kindlasti ei tohi seda teha peale jaanipäeva. Taimede seisukindlust aitab parandada kaalium, aga ka seda pole vaja arutult põõsastele puistata. Võrreldes üleväetatud taimega, on pisut nälginum taim alati seisu-, haigus- ja talvekindlam