HÄDA MÕISTUSE PÄRAST ehk ISTUTAMISMARATON ehk HOOAJA KOKKUVÕTE

Ma pole kunagi lubanud, et ei muretse ühtki uut taime, see oleks täiesti mõeldamatu ja mõistusevastane. Aja jooksul olen siiski ära õppinud ka loobumise ja üldiselt mingeid hetkeoste ma ka ei tee. Nii jätavad mind täiesti külmaks elulõngad. Liigid ja väikeseõielised oleksid ju huvitavad, aga neile pole lihtsalt kohta. Külma kõhuga kõnnin mööda pojengidest, astilbedest, viimasel ajal päevaliiliatest, helmikpööristest ja veel paljudest teistest püsikutest. Loobumise põhjused on väga erinevad, kas pole tegu minu taimega või ei sobi mõnele neist meie aed. Aga need pojengid :D. Miskipärast oleme saanud järjestikku 3 uut sorti. Mis sa teed ära, kingitud hobuse suhu ei vaadata, ilusad nad ju on ja Muhedikupapal peab ka millestki rõõmu olema:)
Igasugu sibulatest hoian samuti eemale, lihtsalt need üldiselt väga töömahukad iludused mulle enam ei sobi ja ma ei saa kõiges ka abilistele loota. Aga ka nende hulgas oli mul üks suur unistuste lill ja see sinine lõokannus õitseb mul veel praegugi.
Kõrrelised, kes end arutult mööda aeda laiali laotavad, on ka viimasel ajal täiesti out. Lubatud on vaid üksikud väga hilised või steriilsed õitsejad. Mõnekaupa neid siia juurde ka sigineb.
Võhmasse läksin teadmisega, et peale ühe siberlase ja pseudata ei too ma sealt sel aastal enam midagi. Kätte pidin saama ka juba tükk aega tagasi ostetud hortensiad. Sõidu põhieesmärk oli hoopis sõprade -tuttavatega kohtumine. Seda hooaja lõpuüritust ei saa lihtsalt eirata. Temas on niipalju positiivset, et sellest ilmajäämine oleks päris patuasi. Aga miskipärast kogunes neid kotikesi autosse üksjagu, fotol on jäänud enamus neist suurte pottide taha.
Kevadel tegin puittaimede nimekirja 12 huvitavast, kelle pidin ilmtingimata saama ja kes olid puukoolides parasjagu ka olemas. Kuidas neid lõpuks küll 32 sai, ei oska ma küll öelda. Või ikka oskan küll, sest mõned neist haruldasematest, kelle tänavu kätte sain, olid mu mitmeaastaku nimekirjas. Lisaks veel 10 aedhortensiat ja 7 suurelehist. No kust ma võisin aprillis teada, et viimased sel aastal üldse meile müügile jõuavad:D. Ja aedhortensiate valik oli tänavu samuti plahvatuslikult kasvanud, eriti põnev on see "Moonlight" seeria. Sellistest lihtsalt ei saa loobuda. Niigi hoidsin end tagasi ja hea, et see "Hortes" siin meie mail ei pesitse. Aga internet ja mu ihuvarustaja on ikka ju olemas. Igal juhul olen ma Thelale küll lõpmata tänulik.
Aed-ja siberi iiriste tellimuse tegin juba varakult. On isegi päris hea, et Inglismaalt kogu tellitu pärale ei jõudnud, aed kipub vägisi kuhjaga täis saama ja üksteise otsa neid ka ei istuta, koos mujalt saadutega aitab 35 uuest sordist küll, lisaks 21 uut siberlast ja 1 pseudata.
12 uut kaktust olid samuti varakult tellitud.
Hostasid, mu suuri lemmikuid, ei mahu ka enam kuskile, haakisin end ühe tellimuse külge 3 isendiga, aga miskipärast nad teel kolmekordistusid. Kui nüüd mingit väga erilist, nt. roosade lehtedega sorti, ei aretata, hakkan ka neist mööda marssima, neid tõepoolest ei mahu enam kuskile.
Sõnajalad on mu suur kirg. Mis müstiline vägi mind nende poole tõmbab, ei oska ma seletada. 12 nimetust, igat taime 3, pidid sel aastal küll mu hingele palsamiks olema. Aga kui ma Võhmas nende kõrval istusin, oli küll suur tahtmine neid kõiki seal silitada ja nad endaga kaasa võtta. Ma lihtsalt pidin sealt eemale saama ja oma käed taskupõhja suruma. Neile on vaja teha omaette uus istutuskoht ja eks siis järgmisel aastal paistab.
Kui tegin kokkuvõtteid, siis tundus asi päris normaalne olevat, aga kui jõudsin erinevate püsikuteni, siis sellest ma küll aru ei saanud, kus ja mis põhjusel on pärit  need 58 erinevat nimetust. Mind pole kunagi huvitaud numbrid ja suured kogused. Kuidas neid huvitavaid siis tänavu nii palju kogunes, on täiesti arusaamatu värk.
Pühapäeval hakkasime siis istutama. See, mis terrassil pottides-kottides, on vaid pisike nutsakuke. Hoopis suurem kogus ootas mujal ja istutamist vajavaid oli veel kolmandaski kohas. Alustasime hortensiatega. Viimane suurelehine sai paika ja uus istutuskoht ka lõpuni vormistatud. Siis hakkasin aedhortensiad pottidest välja võtma. Ooo-ooo! Osa potte oli juuri nii täis kasvanud, et neid polnud võimalik isegi harutama hakata. Pooled läksid kuni eilseni tiiki likku.
Siis tegin pottide hulgas inventuuri, kes jäävadki sedasi talvituma, kes lähevad istutamisele. Kaks suurepärast pikka töist suvelõpu päeva ja kõik, mis vaja, on tehtud.  Pohlamoosigi sain veel õhtul keedetud.
Peale istutamismaratoni hakkas korralikult sadama. Vähemalt kuu peaks veel sooja pidama, taimedel on aega juurduda ja kohaneda.
Mu 2 kevadel avastatud vahtrahakatist on imelised, nemad said suuremad potid ja vajavad enne väljaistutamist vähemalt aastakese hoolitsemist titeaias.
Järgmisel aastal ei osta ma peale paari puittaime enne Mitte Midagi, kui kõik, kes tänavu istutamata jäävad, on paika saanud.
Aga 3 roosi tellimus kevadeks on juba tehtud...:D:D, nii, et.....