Septembrist on juba nädal möödunud, aga aed on õisi ja värve täis. Õitsevad floksid, neli sorti päevaliiliaid, kurerehad, paar siilkübarat ja muud pudinad. Tooni annavad praegu siiski kõrgekasvulised vaigulilled, kobarpead, monardad ja kohe-kohe täisõide puhkev sahhalini konnatatar. Oma värvilaigu lisavad ka õitsemist lõpetama hakkavad liatrised (Liatris spicata) ja tagaplaanil olev virgiinia tonditupiku (Physostegia virginiana) roosaõieline sort `Rosea`
Kobarpead (Ligularia) on kõik ilusad, praegu on neist efektseim `Britt-Marie Crawford` Kuna meil on praegu käsil üks pisike aia ümberseadistus, siis vasakul oleva sinine ripats pole lill, vaid fotole kogemata jäänud ülearune tuustakas.
Parim sügisene sinine. Suureõieline laikellukas (Platycodon grandiflorus)
Huvitava väljanägemisega viltune kilpkonnalill (Chelone obliqua)
Kukeharjade lainetus alles ootab oma hiilgeaegu
Purpurset värvi lisab erinevatele roosadele rodgersia (Rodgersia hybr) `Firework`
Üks graatsiline sabadik- longus metsvits (Lysimachia chletroides)
Siin on imelikul kombel kokku saanud renessansiajastu jõuetud roosad, helesinised ja valged värvused.
Peagi on kord puittaimede käes.
Aga kes teab, mis võiks mu fotokal viga olla, kui ta keset päeva ja parimat valgust hakkas äkki sääraseid ööfotosid produtseerima? Ülaloleval pildid tegin varuaparaadiga.
Esiplaanil harilik raitaster (Boltonia candicans). Kuni õitsemiseni seisab ta ontliku ovaalina koos, nähes välja kui mõni pügatud minipõõsas, aga õitsema hakates vajub veidi laiali.
Pärissügis tundub veel kaugel olevat. Pääsukesed hullavad taeva all ja konnad hüppavad rõõmsalt ringi, vihmaussidki pole veel peitu pugenud. Üle nädala ärkame tiheda uduga ja päevad on olnud üsna päikeselised. Et vahepeal pole meid ka vihmasabinad unustanud, on ainult hea. Ma ei tahaks küll kastekannudega mööda aeda kõndida või iga päev voolikuid laiali vedada, et äsjaistutatuid kasta. Ja neid pole sugugi nii vähe.
Jah, astrid ja kukeharjad panevad lumeni välja - meie aed on hetkel väga kollane: kobarpead ja heleeniumid võimutsevad.
ReplyDeleteMinul teeb fotokas tumedaid fotosid, kui vanem piiga on omale mingeid kunstfotosid teinud ja exposure (+-) keeranud miinustesse.
Nii ilus. Tore, et mina kui mittekollektsionäär saan sinu blogist näha nii paljusid imelisi ja leidmisrõõmu on tõesti palju ja kindlasti leian siit neid, kes ehk ka meie aeda võiksid leida oma koha. Tänumeelne mina.
ReplyDeleteVäga, väga kaunid kooslused Sul! Käin siin ikka piilumas, sest lisaks silmailule saab siin ka jupp maad targemaks.
ReplyDeleteVaadates Su kergkruusaga kaetud peenraid on mul tekkinud küsimus, kas (padu)vihmad seda minema ei uhu? see ju nii kerge.
Ei uhu, sest kergkruusa ma kallakutel ei kasuta. Ka tugevad tuuled ja tormid pole teda kokku ega ära pühkinud. Ta on nii kerge, et tuul tuhiseb tast lihtsalt üle.
ReplyDeleteEelistan kergkruusa multšina seetõttu, et ta ei hallita, temas pole haigusetekitajaid, seal ei pesitse kahjurid ja temas ei idane umbrohud. Ka pole teda vaja aeg-ajalt asendada ega uuendada nagu seda vajab nt. männikorp.
Tere. Palun vabandust, et praegu täiesti teemaväliselt, aga võtsin siiski julguse kokku, et küsida: kuidas teha vahet Blissi iiristel Cardinal ja Valery West, ja vb ka Brunol? Üritan pikemat aega oma iiriseid määrata, aga ei saa sotti, kes see pruun iludus mul on. Mul on kahest kohast saadud, tunduvad üsna ühesugused, mu meelest ei lõhna, vähemalt mitte tugevalt.
ReplyDeleteIirisesordi määramisel tuleks vaadata AIS registreid, kus on olemas täpsed sordikirjeldused. Võrrelda tuleb nii perigoonilehtede värvust, toonierinevusi, mustreid kui neid on, habeme värvust, taime kõrgust, õitsemisaega ja lõhna. Vanad sordid on kahjuks üsna sarnased ja mõnikord osutub nende määramine suhteliselt raskeks kui mitte võimatuks. Varem liikus palju sorte ka valede nimedega, sest kontrollivõimalused ju üldiselt puudusid ja pole ka välistatud, et oled saanudki sama sordi erinevate nimedega.
ReplyDelete