8oI !!!!!!!!!!!!!

Jälllleeee!!!!!! Ma tõmbasin kuuma kohvi endale kurku, kui eile õhtul kõik pimedusse vajus. No oli tahtmine minna ja kuskil mõned aknad sisse visata. Või laseks ka kuskile mistandoligisedagaasi, aga kas ta ulatuks nende kõrgete peabosside valgusest säravate kabinettideni. Ja nende sarviliste lennutamine vist ei sobi ka praegusesse aega. Ssssa sssssinder küll!!!!


Aga tänane lauakoorem oli täpselt lubatud kellaajal kohal. Mehel ehitamise vunk sees, ei saa enam pidama:)))) Hea, et vähemalt väljas keegi veel valguse kallale ei asu ja õu on ka lumest puhtaks roogitud.

Aga selle lume ja puudega on nii, et need mütsakud siin lume all on mägimännid. Minust kõrgemad. No ma ei tea, kuhu ja mismoodi ma koputaks. Ja selle lumega on ka sedasi, et maha raputada saab seda, mis on kohev. Ja siis kui puid on mõned. Meil tuleb neid nulle ikka paar tükki ühekohalistele arvudele lisada. Praegune koorik on jäätunud ja oksad külmast rabedad, selle koputamisega võin ma hoopis selle, mis veel ise jõuab, päris ära murda. Ja kui ma seal kaelani lumes sumpaks, oleks mul kõrgemate puude koputamiseks vaja mitme meetri pikkust latti, mitte harjavart. Kui see varandus sealt puude otsast mulle pähe variseks, oleksin ma samasugune nagu need puud ja sulaksin kunagi koos nendega sellest ilust välja.

Midagi head oli eile siiski ka. Sain ühe pildi. See võttis mu algul tummaks, siis härdaks. Ja kui ma siis selle üle mõtlesin, ei tekitanud niipalju see pilt seda tunnet, kui teise inimese meelespidamine ja tahtmine rõõmu valmistada, Tuhat tänu!!!!