21. SAJAND????????

Eilne varahommik. Üllatus, üllatus! Jälle pole elektrit. No pole viga, varsti on valge. Aga kuidas siis nii etteteatamata? Vett pole. Saab hakkama, kaev pole kaugel ja lund on ka küllaga. Kiire kõne rikketelefonil - automaatvastaja teatab, et Tartumaa 5 vallas saab elektri korda kella 12-ks. Elame üle! Kahju ainult, et mu head kavatsused sünnipäevalast varahommikul õnnitleda on koos elektriga olematusse haihtunud. Lubatud aeg- ei miskit. Lemmiknumber 1343. Sattusin Põlvamaale, ka seal on paljud kohad elektrita. Kordusvalimine...kõik Tartus lõunasse jäävad vallad elavad kiviajas. Uus lubadus-16.00. No hea küll, pimeduse saabudes on vähemalt valgus olemas. Uhke pühapäevase prae jõuab ka veel ära teha ja pesumasina samuti käima panna. Nokitsesin niisama ja mees muterdas õues majale igasugu valguseid külge riputada. Hämardub, varsti on päris pime. Mida pole, on elekter. Kell 22.00 - on järgmine kiretu lubadus. Egas midagi- harjunud asi. Romantiline küünlavalguse kirjandusõhtu. Ja siis poole kaheksa paiku ta tuli. Jälle armsa kodutehnika kolinad, piiksumised, mürinad. Kustutasime küünlad, sättisime õigeks vilkuvad kellad.

Aga mis edasi järgnes, meenutas mulle kunagi isa räägitud anekdooti.
Eelmise sajandi algupoolel oldi kaugel Siberi külakolkas kuuldud, et pealinnas on mingi imeasi - elekter, millest keegi midagi täpsemat ei teadnud. Otsustasid siis vanataadid, et neist kõige auväärsemal tuleb pikk teekond ette võtta ja uurida, millega tegu. Kui papi siis pea kuu aja pärast tagasi jõudis, palusid uudishimulikud külaelanikud rääkida, mis on elekter. No " poidu po ulitze, ...... net, a potom kak dast.........!, poidu dalshe, opjat .......net, a potom, kak dast.......!" Saite aru? Meil algas samasugune ooper. Jälle pimedus, uuesti küünlad - valgus tuli. Kustutasime küünlad, valgus kadus.Nagu oleksid küünlad ja elektripirnid mingi nähtamatu nabanööriga omavahel seotud olnud. Tuli, läks, läks, tuli, jälle kadus, jälle tuli. Tõeline vahelduvvool.

Ma ei saa aru - viimasel ajal on nii palju torme olnud, et kõik puud, mis ikka veel liinidele langevad, peaksid ju ammu olema murdunud. Ja kas Eesti Energia seob neid katkenud juhtmeid kokku mingi mädanenud köiega? Terve eelmise sajandi pole olnud niipalju elektrikatkestusi, kui meil mööduva aasta jooksul. Selle ajaga oleks saanud kogu kõrgepingejuhtmestiku ja muud jubinad uute vastu vahetada. Sajandi ime, aga mitte elektrifirma.

Ja nii kogu õhtu süttisid ja kustusid tuled, käivitusid ja vaikisid kodumasinad. Silmad ei suutnud enam selle välkumisega kohaneda. Paar korda õnnestus ka internetti pääseda. Järsku vaatan, majaümbruse tulukesed ei sütti enam - põlesid läbi. Tõmbasin seintest külmkappide, elektripliidi ja muud juhtmed. Kangesti kippusid keelele lisaks eestikeelsetele ka need punktiiriga tähistatud venekeelsed kõige mahlakamad vandesõnad. Ja ausõna, ma tavaliselt ei vannu.

Pimeduses vilkusid traktorituled. Aina sahkavad. Ja selle lumel ei näigi lõppu tulevat. Ja mis lumi....? Õige puudele kaitseks laskuv lumi peab olema õrn ja hell nagu põsemusi, kerge ja kohev nagu udusuletekk. See vettinud märg rogusk aga on väiksemad okaspuud muutnud maa sisse vajuvateks lösutavateks mügarikeks ja suurtest puudest, kes oma oksi ei jõua enam rõhtsalt hoida, on saanud mingid imelikud pendulad ja sambad. Ja täna on -5C, see raske kasukas ei sula ka kuidagi. No kas kevadel on mu aed täis siis uusi haruldusi? Lehtpuudel on kergem.

Neil kolmel aianurgas kasvaval korea nulul peaksid küll lausa püstised oksad olema.

Ilusat jõuluootust kõigile. Tegelikult tahtsin pildile saada ka paju juures rahulikult nosivaid hõbesõrakesi. Küll vaikselt-vaikselt ust paotades, kuulsid nad selle siiski ära ja jooksid erinevates suundades laiali. Aknast vaadates oli pilt aga idülliline nagu vanadel postkaartidel.