TUISK JOOKSEB VÕIDU TUISUGA

meenusid mehel ühe luuletuse algusread. Kumbki ei mäleta, kuidas see edasi läks. Ka autor ei meenu - sarnaneb Pushkini luulega.


Torm, lumi ja tuisk oli kõikjal. Ja kõigil. Meie pääsesime sellest alles veidi aega tagasi. Peaaegu pääsesime, sest õuest kaugemale me veel ei saa. Aga vähemasti elekter on tagasi ja seega ka mingigi side maailmaga on nüüd olemas.
Jõudsin pühapäeva hommikul just hommikusöögi tehtud. 2005.a. jaanuaritorm oli meile oma õppetunni andnud ja juba laupäeva õhtul varusin vett ja tegin termosesse kohvi. Nähes, kuidas tuul tõstab ühest kohast teise seda lumekirmet, mis meil oli, võtsin veel varuvett ja tegin veel ühe termosetäie kohvi, kui veidi 10 läbi kadus elekter. See oli uskumatu, sest tuul ju veel nii tugev polnudki. Ja mul oli just kavas puuveojärgne suur koristus- ja tööriiete pesupäev, aga.... veeta ei tee ju midagi.
Mida edasi, seda suuremaks läks õues lumemöll ja algas ka lumesadu. Paari tunni pärast ei paistnud enam aknad läbi. Et muud teha polnud, siis valge aja kudusin. Kella 4 paiku algas küünlavalgusõhtu. Võibolla paljudele romantiline, aga mitte mulle. Armastan väga valgeid ruume nagu suurtes uhketes ballisaalides. Siiski, ka küünlavalgel sai raamatut lugeda. Varsti pugesin raamatuga voodisse ja võtsin abiks taskulambi. Selline lugemine on mul selge lapsepõlvest. Koolilapsed sunniti ju õigel ajal magama, aga ei saa ju, kui raamat pooleli:))) Noh, taskulamp ja raamat teki alla...ega siis ju midagi tegemata jäänud. Seekord polnud lampi vaja peita, aga mõne tunni pärast hakkas valgus väga hämaraks muutuma. Patareisid oli hoida vaja.


Esmaspäeva hommik - kottpime. Kaua sa siis ikka magad. Aga maru oli aina hullemaks läinud. Mees helistas töö juurde ja jättis ära vastuvõtu. Kuulasime raadiot. Maanteeinfo - Tatra org läbimatu. Ja nii päev otsa. Aga see on ju meie linnatee. Kudusin. Toas on soe ja mõnus, välja vaadata oli üsna kõhe ja ega ma sinna tükkinudki. Päev otsa helises telefon. Sugulased ja sõbrad üle kogu Eestimaa tundsid huvi, kuidas meil on ja kas on abi vaja. Laetud telefoni aku sai lõpuks tühjaks. Õhtupoolikul ärgitas paar korda elekter tulla, aga ei midagi- kõik vajus pimedusse. Köögiaknast vaatasime maanteele. 3 suurt rekkat hädas, liiklus peaaegu välja surnud. Pime, ainsad valgusallikad rekkade ohutuled nagu mingid jõulukaunistused kaugel maanteel Hädalistele tuli abi rohkem kui 4 tunni pärast. Jälle küünlad. Meil tuul aina tugevnes, ei mingeid märke selle raugemisest nagu lubatud. Ja päeval olid tühjaks saanud ka fotoaparaadi patareid, õnneks teine aparaat lubas veel mõned pildid teha.
Mõtlesin neile, kes kuskil peavad selle ilmaga liine parandama või teid sahkama. Või kes üldse teele on jäänud. Mis meil siin viga, süüa on kapid täis, juua on ka piisavalt, katus pea kohal ja ahjuke köeb. Huvitav, millega vanasti neid pimedaid õhtuid täideti. Mina küll küünlaga enam kududa ei näinud. Aga siinses talus ju ei olnud elektrit, kui me ta saime. Majand oli posti õuele toonud, aga vanainimene, kes siin elas, tundis elektri ees nii suurt hirmu, et ei lubanud seda majja tuua. Ja vaesed inimesed, kelle ainuke küte on elekter. Meil siin lähikonnaski seesuguseid. Küll neil võib ikka jube olla. Või need, kes neis arhitektuuri imedes- põhjamaistes klaasmajades elavad.
Mul siin mitu tuttavat peret, kes ka teist päeva elektrita, aga kellel laudas suured tõukarjad. Kuidas nemad küll saavad?


Tänane hommik- ikka pime. Maanteinfo - Otepää mnt esimesed 7 km on läbimatud ja palutakse tungiva vajaduseta seal mitte sõita. Valgehakul üritas meilt traktor läbi sõita, aga teed lahti ei saanud. Esimesed rattad seisid õhus nagu perul hobusel. Jäi ise kinni. Mehe telefon veel töötas- helistasin valda. Asi on hullemast hullem. Meil siin mägedes ja kurvilistel teedel ei tule ükski ratastraktor toime, et teid lahti saada. Lumekiht on mõnes kohas bussiteedel 80cm ja vaalud veel kõrgemad. Mitu traktorit sellel suurel valgel väljal teelt välja sõitnud. Nende kättesaamiseks on vaja kraanat. Bussiteid tõstetakse tühjaks koppadega.
Millal meie siit liikuma pääseme, veel ei tea. Aga hädalistele on ju lubatud, et kolmapäeval on mees kindlalt tööl. Hea vähemalt, et saime lõpuks täna lõunaks elektri. Mõtleks - ainult 2,5 ööpäeva ilma, aga kogu elu oli ikka korralikult häiritud. Nüüdseks on selgunud, et meie lähedal põles maha alajaam. Läks isegi hästi, et see nii kiiresti korda tehti. Mure hakkas tekkima külmkappide pärast. Ja kõige suuremat puudust tundsin ma internetist:)))
Aga praegu veel oleme muust maailmast ära lõigatud ja ega me pole ainsad.

Siin selle koha peal, on meil kuskil need ilusad värvilised kukerpuud

Mees üritas üle õue teise majja (seal on meil puupliit, kus toitu soojendada) minna läbi kõige madalama lume. Ka see ulatus üle põlve. Kuusehekini jõudes aga muutus lumi nii sügavaks, et edasisaamiseks veeretas ta end mööda lund. Kaevamisel ei olnud veel mingit mõtet, iga jälje tuiskas ju kohemaid täis.

Maja akendele peaks säärase tormi tarvis "kojamehed" välja mõtlema. Esialgu saime sedasi hakkama

Kaev, selle taga paistab kõrgpeenar ja kuusehekk

Lõunavaade. Fotosilm on ikka üsna tuim ega suuda kogu seda tuisuilu kuidagi näidata.

Nähtavus oli vast 10 meetrit kui see algas. Ja mäed aina tekkisid sinna, kus neid kunagi polnud.

Selle koha peal pole meil kunagi olnud mingit kõrgendikku. Siin kõige tasasemal kohal kasvavad kõrged püsikud - roikapeenar

Aga tegelikult oli väga ilus. Meie avara silmapiiri tõttu veel eriti. Ja pani paljude asjade üle mõtlema, mida me nii endastmõistetavaks peame ja mis ei pruugi sugugi igavesed olla. Ja vähemalt meie tajusime jälle, et maailmas on häid ja hoolivaid inimesi väga palju.
Praegu aga on lugemiseks uskumatult valge.