PITSID

Heegeldada ei osanud ma kaua aega. Õppisin seda täiskasvanuna, raamatu järgi. Olin heegeldamist üritanud ka varem, aga heegelnõel ei seisnud mul paremas käes mitte miskit moodi. Ja sellega on vist nii, et olgu sul või kõige paremad õpetajad, kui asja vastu huvi pole, ei õpi sa midagi. Uudishimu, huvi ja vajadus on need asjad, mis panevad su tegutsema. Mõnikord ka pealesunnitud tegevusetus. Ma ei teagi täpselt, mis tookord sundis mind heegeldamise saladustesse süüvima. Aga midagi keerulist ega ületamatut seal ei olnud.
Ja kuigi tänaseni eelistan ma kudumist, olen ka päris palju heegeldanud. Heegeldasin laste voodipesule või mõnele igavale kleidikesele pitse või tikkisin mõned motiivid ja ese muutus kohe tunduvalt nägusamaks. Alles neist pole küll midagi. Eks lasteriideid sai noorematele sugulastele pärandatud ja mõned asjad on ka päris ära kantud.
Heegeldasin pitse ka laudlinadele, aga need olid juba algusest peale mõeldud jõulukingitusteks.

Kunagi müüdi froteerätte, mille otstes olid narmad ja kui siis rätt paar korda pesumasinas ära käis, olid nende servad nagu räbalad. Lõikusin nad siis ära ja heegeldasin serva lihtsad pitsid. Kõige paremad servad jäid iirisega heegeldades. Kannatasid masinpesu ega vajanud triikides mingit venitamist ega töötlust. Niisuguseid rätte oli meil päris palju, aga enamus neist on oma aja ammu ära elanud. Kui aega suuremaks tööks polnud, aitas paarist samba- ja sämbureast, et käterätid korralikud välja näeks. Ka mõni köögirätik on endale servad saanud. Kunagi mõtlesin, et heegeldaks neile kõigile pitsid, aga selleks ei ole lihtsalt aega jätkunud.