LAPSED TUPPA

Söögist ma enam ei kirjuta. Et meie lastel on väga hea isa, küpsetasin ma pühapäevaks talle tordi. Otsas. Esmaspäevane praad - otsas. Eile küpsetasin singipirukaid. Plaaditäie. Viimast võttes ohkas mees - issand kui head need ikka on. OLID

Aga natuke vist kirjutan käsitööst.
Kuduma õpetas mind tädi.
Mu vanaema ja ema tegid ka käsitööd. Vanaema õmbles- meile kleite, seelikuid ja mantleid, aga ta ei tahtnud ühegi töö juures, et teda segatakse. Ja seda tööd ei oska ma siiani. Kui ma voodilinal või mõnel muul asjal paar sirget õmblust ära teen, olen juba kangelane. Emast on järel mõned ilusad tikitud laudlinad ja diivanipadjad. Kudus ta ka, aga need olid lapse jaoks igavad asjad - sokid, kindad ja muu vajalik.
Tädil aga valmisid kiiresti igasugu põnevad kudumid. Ilusad ja moekad kampsunid ja jakid, kleidid, õrnõhulised pitssallid. Tal külas käies võisin tundide viisi vaadata, mismoodi ta vardad välkusid.
Kui ma siis ükskord julguse kokku võtsin ja palusin tal mulle näidata, mismoodi ta seda teeb, soovitas ta mul lõnga kätte võtta ja vardad sellesse sisse pista. Loomulikult ei tulnud sedasi pusserdades mingit asja varraste alt välja. Mõnda aega asjatult vaeva näinud, näitas ta mulle mismoodi teha parem-ja pahupidist silmust. Ja ütles, et selles, kuidas neid omavahel kombineerida, seisnebki kogu kudumise kunst. Ja nii oligi. Ja veel õpetas ta mind lugema mustriskeeme. Mulle meeldivad need tänaseni rohkem kui rida-realt kirjapandud õpetused. Püüan nad alati skeemideks teha - kogu muster korraga silme ees ja arusaadav igas keeles.
Kõige esimeseks tööks oli mul helehall pärlkoes kampsun, kus olid ka mõned kudumata silmustest moodustunud püstitriibud. Kudusin seda kampsunit terve aasta, sest Tartus Tallinnasse sain ma ju ainult koolivaheaegadel. Ja rohkem kui kududa, sain ma harutada, sest tädi oli väga nõudlik õpetaja ega lubanud mingit lohakat ega ebaühtlast tööd. Nii, et korraga õppisin ma ära mitu olulist asja. Lõpuks sai see kampsun ikkagi valmis. Olin siis 10-aastane ja ääretult uhke oma töö üle.
Sellest ajast olen ma suuremate või väiksemate vaheaegadega ikka kudunud . Ma ei ole teinud vaid viigipükse ja mantlit. Eks palju on tulnud teha ka nn igavaid asju, sokke, kindaid, mütse, salle, karupükse. Ei tea, kas keegi mäletab, misasjad need üldse on:) Aga meelistöödeks on ikkagi suuremad asjad. Praegu on päris kahju , et nii mitmedki esemed on pildistamata. Mulle endale meeldis väga üks üleminekutega värvitud lõngast kootud seelik. Ja et ma olen rohkem teistele kui endale kudunud, olen ma ka veel päris hiljaaegu tehtud esemed pildistamata ära kinkinud. Nii, et ette näidata on suhteliselt vähe.
Ma ei mäleta täpselt, mis aastal ma kudusin islandi kampsuneid. Poja ja mehe omad on ribadeks kantud. Alles on minu oma, aga ka vaid seepärast, et ta ei lähe mulle enam selga. See on minu töödest kõige vanem säilinud asi. Ja tõenäoliselt oleks ta vaja nüüd üles harutada. Aga, et praegu on igasuguseid põnevaid lõngu müügil, ei ole selleks veel erilist vajadust tekkinud. Kootud on ta 4 -kordsest peenvillasest lõngast, mille ise värvisin. Allääre ja passe tegemise ajal ei kasutanud ma mingit mustrit. Lihtsalt lugesin ära silmused ja jagasin nad rombide tarvis kindlateks vahedeks. Ja siis vahetasin omavahel sobivaid lõngu ja värvidest moodustunud siksakke.

Minu tütardest õppis ja teeb väga ilusat käsitööd noorem tütar. Oleks tal selleks vaid pisut rohkem aega. Vanemal tütrel selleks kannatust polnud. Tema eelistas meisterdada midagi noaga või ronida puude otsas. Aga majaehituse juures teeb ta nüüd niisugust ilusat ja peent tööd, mida ei oska ka paljud mehed. Need oskused ja kalduvused nagu pojalgi, on isalt.

Eelmisel nädalavahetusel õpetasin ma lapselapsele parem-ja pahupidiste silmuste tegemist.