LILIUM MARTAGON

II sordirühma ehk Martagon-hübriidide (The Martagon Hybrids) ja IV rühma ehk ameerika hübriidide (The American Hybrids) sorte on vähe ja nende aretusega ka eriti ei tegelda. Nad on küll kõik väga vastupidavad sordid, kuid jäävad ilu poolest alla I grupi liiliatele. Seetõttu kohtab neid enamasti vaid kollektsioonides. Meil oli üks II rühma sort 1954. aastal J.de Graaffi aretatud Gay Lights, aga ka see hävis.
Küll kasvab siiani hästi üks II sordirühma esivanemaid kirju e. türgi liilia (L.martagon). Kasvatatakse teda samamoodi nagu I rühma liiliaid. Võibolla soovitaks teda ehk rohkem poolvarju-varju istutada. Üldiselt tuleks taimele kasvukoha otsimisel teda alati veidi silmitseda. Kui tal on laiad, tumerohelised lehed, siis on ta looduslikult alusmetsa taim ja talle tuleks siis ka aias leida varjulisem koht. Kitsaste nõeljamate lehtedega taimed on kohastunud kasvama päikese käes.
Kenasti kasvab meil ka kirju liilia alamliik L.martagon var. pilosiusculum, millel pole siiani eestikeelset vastet. Tal on väga tumedad, läikivad õied ja veidi karvased varred. Kollaste õitega alamliik L.martagon var. flavum tänavu ei õitse, aga väike sibulake on alles.


III grupi ehk Candidum-hübriidide (The Candidum Hybrids) sordid põlvnevad valgest e. madonnaliiliast. Nad on suhteliselt külmaõrnad ja kardavad liigniiskust. Nende sibulad istutatakse kõrgele, mitte sügavamale kui 2-3 cm ja nad kasvatavad juba sügisel järgmiseks aastaks rohelise roseti. Nad ei talu happelist mulda ja nende kasvukohta on kindlasti vaja lubjata. Sorte ma meil näinud ei ole, küll võib mõnes üksikus aias kohata liiki - valget liiliat ennast.

V grupp ehk Longiflorum- hübriidid (The Longiflorum Hybrids) põlvnevad troopikas ja subtroopikas kasvavatest liikidest ja ei ole meil kunagi sobinud avamaal kasvatamiseks. Nad sobivad meil vaid köetavasse kasvuhoonesse.


LIILIATE HAIGUSED
Liiliatel on üsna palju sibulat kahjustavaid haigusi, kui enam-vähem heade kasvutingimuste loomisel ja õige mullareaktsiooni puhul ei ole nad siiski väga levinud.
Küll aga kahjustab neid väga tihti niiske suvega ja umbsetes aedades või väga varjulistes kasvukohtades hahkhallitus, mida põhjustab seen Botrytis elliptica. Kuna liilia haiguspilt ei sarnane tavalisele hallitusnakkusele, ei tunta sageli haigust ära ega osata kasutada ka tõrjevahendeid.
Algul tekivad lehtedele valkjaspruunid laigud, mis sulavad varsti kokku. Kuni on tegemist üksikute tabandunud lehtedega, saab need ära korjata ja haiguse levikut pidurdada. Kui abi viibib, haarab haigus kiiresti kogu taime ja ka kogu istanduse ning liiliapuhmad näevad varsti nagu põlenud ja kuivanud välja. Haigus levib tohutu kiirusega ja liiliakasvatajad nimetavad seda mõnikord ka "tulekahjuks"
Üleni nakatunud taimede varred tuleks kohe maapinnani maha lõigata ja põletada. Fungitsiidid nakatunud taimi enam ei aita. Kui haigus on olnud aias mitu aastat ja seened kenasti talvitunud, tuleks liiliatõusmeid pritsida sobiva vahendiga varakevadel peale liiliate tärkamist ja veel kord enne õitsemise algust. Hea oleks ka kasvukoha vahetus ja liiliatele tuleks leida niisugune koht, kus tuul veidigi liiguks. Samuti tuleks vältida nende liigset väetamist, eriti lämmastikväetisega. Tänavune aasta, kus väga niisked, jahedad ilmad vahelduvad kuumade perioodidega, on kindlasti hahkhallitusele väga meeltmööda ja usun, et enamus aedasid on hahkhallitusega kimpus.
Meie aias ei olnud hahkhallitus kunagi probleemiks, sest aed on avatud tuultele ja liiliasordid ja liigid ei kasvanud päris üksteise kõrval. Nende vahel kasvasid maapinna jahutamiseks püsikud ja ma ise arvan, et ka laugud, mida meil oli üle 35 nimetuse ja mis kasvasid samuti liiliate vahel, aitasid kaasa haiguse tõrjumisele. Oli küll üks liik - henri liilia, mis kippus igal aastal haigestuma, aga sellest kui nakkusallikast ma lihtsalt loobusin. Aeda külastasid liiliakasvatajad, võin öelda, et peaaegu kogu üle Euroopa ja nad olid alati üllatunud, kui terve oli meie kollektsioon. Juhtisin juba siis tähelepanu laukudele ja hiljem korraldati mitmetes aiandites katseid, mis end ka õigustasid. Meie ei istutanud algul lauke teadlikult liiliate vahele, meil lihtsalt nappis maad nende tundmaõppimiseks ja seetõttu kasutasime ära iga vähegi vaba pinna.
Liiliatel esineb ka mitmeid viirushaigusi. Meile näitas neid esmakordselt prof. J.Schenk Hollandist 1998.a., kui peale üht konverentsi külastasime läti kollektsionnääride aedu. Ka need erinevad veidi nt. pojengide viirusest. Nad avalduvad eriti liilialehtede alumistel külgedel, kus on näha heledamad täpid, mis hiljem hakkavad moodustama heledamat joonist ning lehed näivad veidi-veidi närtsinutena. Ma ei oskagi seda väga täpselt kirjeldada, aga nüüd tunnen ta küll kohe ära. Olin esmalt üsna kohkunud, sest olin ka neist aedadest saanud istutusmaterjali, eriti nende endi sorte. Hiljem kui tulime kõik koos Eestisse, siis meie aedades viirust ei leitud.

KAHJURID
Ka neid kirjeldatakse liiliasibulatel palju, kuid näinud ma neid ise elusalt ei ole.
Küll aga on muutunud tõeliseks nuhtluseks liiliakukk (Lilioceris lilii). Euroopas tegutses ta juba hulk aega tagasi. Lätimaal nägin teda 10 aasta eest ja üsna varsti ilmus ta ka meile. Selle lepatriinule sarnaneva, kui täppideta ja veidi saledama punase mardika vastsed on äärmiselt aplad ja võivad lühikese aja jooksul taime lehestiku sootuks nahka panna. varakevadel söövad samad putukad isukalt püvililli. Kui neil on märgata poolikuid, näritud lehti, tuleks kohe hakata otsima liiliakukke. Kahjuri vastsed paiknevad suurte vastikute kämpudena lehtede all. Meie korjasime need kokku ja hävitasime. Ka mardikad võib käsitsi kokku korjata ja hävitada. Kuid ta on äärmiselt kaval. Ta kukutab end ohu korral selili mullale, kus teda musta kõhualuse tõttu on raske märgata. Liiliakuke massilise leviku korral tuleks teda hävitada varakevadel putukamürkidega pritsides. Kindlasti ei soovita ma süsteemseid mürke. Nii mitmedki aiapidajad kasutasid toona väga populaarset BI-58, kuid see pärsib õitsemist ja nii mõnedki pidid liiliate kängujäämise pärast nende kasvatamisest loobuma. Meie mürki ei kasutanud, kuid aeda kontrollisime iga päev.
Kahjuks on nüüd nii, et liiliakuke tõttu ei saa liiliaid enam soovitada näiteks avalikele haljasaladele.
Liilia-, aga ka paljude teiste lillede õisi, eriti heledaid, armastavad mõnikord toiduks kasutada ka kuld- ja maipõrnikad. Nendega võitlemiseks ei ole küll eriti midagi soovitada.