Kuigi saime just siis maad juurde ja oleksime võinud ka selle kartulipõllu mujale asustada, ei näinud sel erilist mõtet olevat. Külast olid kadunud kõik traktorid ja loomad. Lastel oma elu ja meie talvevajadus 2-3 kotti.
Aga tänavu otsustasime proovida potikasvatust, et mitte esimest varast kartulit turult ostma minna. Kartuli , sordi "Maret", panime maha 20.aprillil. Maikuu külmade ajal tõstsime potid külmkasvuhoonesse.
Kuigi planeerisime kartulivõtu jaanipäevaks, ei olnud siis selleks vajadust. Täna aga otsustasime oma kartuli ära proovida. Esimene pott nägi siis välja niisugune:
Ja saak oli arvestatav, vähemasti vist keskmise saagikuse mõõdu andis küll välja. Kolmest potistatud kartulist oli kasvanud 15 korralikku kartulit, 6 pisemat ja pealekauba 3 imetillukest kartulipoega. Järgmise poti kallale asume mõne päeva pärast.Kartulivõtuga olime siiski veidi hilinenud, sest koor oli juba kinni.
Aga eksperiment on õnnestunud ja tasub kordamist ka järgmisel aastal. Väga lihtne moodus kasvatada veidi kartulit seal, kus pole köögiviljamaad - kasvõi rõdul. Ja ta pole sugugi vähem dekoratiivne kui mõni muu eksootiline lill. Kartulil ju ilusad nii lehed kui õied.
Päris hea mõte. Meil on olnud sama lugu, nõuka-ajal, kui midagi saada polnud, pandi ikka kartul maha, aga kätte sai samapalju, kui maha läks. Aga potis võib tõesti proovida. Pildilt ei saa hästi aru, mitmeliitrised potid Sa võtsid?
ReplyDeleteNeid on kohe erinevaid. 3-5 liitrised ja üks madalam 15cm kõrge kast. Pildil on 5-liitrine pott ja sinna sai 3 kartulit. Need on taaskasutuse potid, ostsime neis puid. Olulisem on poti sügavus, et saaks mulda kõrgusse lisada (mullata)
ReplyDeletePotis kasvatades tahab kartul väga head mulda, ma olen ka mitmeti eksperimenteerinud, talvekartuli saan sõbrannalt, aga suvel supi jaoks olen ikka ise kasvatanud. Kuna mul siin nii halb maa, siis korjasin sõbrannalt kõik vanad katkised korvid, täitsin hästi vana kõdusõnnikuga, kaks kartult korvi ja korvivahed ning paksult ka esialgu pealt hekselpõhuga. Kõige paremat (ja maitsvamat) saaki andis kollase koorega natuke piklik keskvarajane Valga turult ostetud (siis olid kõik kollased kartulid Läti kollased :) )
ReplyDeleteVastavalt ilma soojenedes võtsin põhku vähemaks ja lõpuks katsin kihi aiamullaga, niiskuse hoidmiseks, mineraalväetist ei andnud kübetki. Lahjema mulla ja väetisega tükkis rohkem pealseid kui kartult kasvatama.
Rähn on emane suur-kirjurähn, mul juba mitmes aasta elavad suur-kirjurähnid hanemaja heinalakas vanas diivani tumbas. Ja huvitav, et kui pojad pesast välja tulevad, siis esialgu tegeleb nendega rohkem isalind, mamma otsib suurem jagu toitu enda kosutamiseks. Sel aastal nägin neid vähe, vares oma famiiliga mu aia oma territooriumiks kuulutanud ja ka ploomipuid nüüd ainult 2 jäänud.
Üks põhjus, miks ma akendele narmaskardinad panin, ongi, et linnud tuppa ei tuleks. Mehe kalakahv nende püüdmiseks oli pidevalt esiku seinakapis.
Eks sellega püüdmine tahtis ka harjutamist, esialgu sain kätte küll lillevaase, lampe ja seinakella ja linukestelt pabinaga pudenes ikka miskit alati sinna kuhu ei tahtnud - kas raamatutele või mõnele mu tegemisele, piiritajatega kaasnes ka alati mööbli ümbertõstmine, alati lennati vastu seina ja kukuti kas kapi või diivani taha. Sel aastal pesitsesid mu elulõngades mingid pisikesed rohekad linnukesed, selle mul nad ongi sellised alt maokad, ei saanud korralikult sidudaja tuul räsis neid tublisti, aga see-eest vidistati mitu nädalat öösiti unelaulu :), ainult mu torumaasikad ja need, mis pesa juures pakkudel, sibliti pea pooled välja.
See kartulipoti idee on hea idee. Võtan vist järgmine aasta kah eksperimendi korras kasutusele.
ReplyDeleteThis comment has been removed by the author.
ReplyDeleteAga kartul tuligi ju Eestimaale hoopis ilutaimena, mida jõukamad mõisnikud oma talveaedades kasvatasid! Alles hiljem selgus, et need va pabulad ka süüa kõlbavad. :)
ReplyDeleteAga need on tõesti ilusad!!! Olid ka head?!