Kui tihti peaks aga puhastama ja korrastama kunstlikult rajatud kilebasseini/ tiiki?
Igasugu tarkades raamatutes leiduvate soovituste kohaselt tuleks seda teha kord aastas. Ka meie olime basseinide algusaastatel väga hoolikad ja korralikud. Iga kord enne vesirooside kevadist vettelaskmist pesime ka basseini puhtaks. Kui aga vesiroosid jäid juba vette talvituma ja kevaditi polnud märgata, et vesi oleks olnud sogasem või tiik ise oluliselt mustem, hakkasime mõtlema, et kas see igakevadine pesu ongi ikka nii väga vajalik. Isegi toaakvaariumis ei soovitata vett vahetada, vaid ainult aeg-ajalt seda lisada.
Nii jätsimegi mõned aastad vahele ning veendusime, et midagi hirmsat ei juhtunud. Basseinivesi on ju tegelikult keemiliselt puhas. Ega sinna muidu tekiks rikkalikku elustikku. Ka veetaimed tunnevad end ju seal suurepäraselt, paljunedes ja õitsedes. Ajapikku tekib sellise basseini põhja üha paksenev aktiivmuda kiht ning selles leiduvad lugematud mikroorganismid puhastavad vett. Nüüd oleme veendunud, et mida harvem vees solberdada, seda vähem on seal hõljundit ning seda puhtam on vesi. Loodusel on ju imepärane isepuhastumise võime. Ja selline veekogu, kus elavad taimed, ei saagi iial näha välja nagu valge põhjaga vennivesi. Rahus elavasse tiiki oleme küll aeg-ajalt vett lisanud, ka kogutud vihmavee oleme sinna juhtinud.
Kuumadel suvepäevadel kipub vette alati tekkima vetikas. Selle oleme ära korjanud liblikavõrguga. Ka vesikarika asetasime vette vetika tõrjumiseks. Kui vetikat on tekkinud liiga palju, oleme vesikarika mõnikord üles tõstnud, ta lehed puhtaks pesnud ja tagasi vette pannud. Vetika vohamist aitab vältida ka väike peotäis vette puistatud vasevitrioli. See on mikroelement, mis taimi ega muid elusolendeid mitte kuidagi ei kahjusta. Ilmade jahenedes kaob vetikas iseenesest. Ka tekib vetikat vähem, kui basseini pind on kaetud taimelehtedega.
Sel kevadel pidime aga ette võtma vesirooside tükeldamise. Kogu tiik oli neid nii täis kasvanud, et vett enam ei paistnudki ja eelmisel aastal tuli nende õite vaatamiseks kergitada isegi lehti. Koos vesirooside väljavõtmisega puhastasime ka veidi basseini. Asetasime basseini äärde kile ja vedasime sinna lapsevannid, et tükeldatud vesiroosid ei jääks kuivale.
Niisugune nägi paar päeva välja meie tiigiümbrus - kole, mudane, ja juurikane.
Siin on suured vesiroosipuhmad juba enam-vähem tükeldatud ja alanud basseinipesu. Liiga puhtaks aga basseinipõhja teha ei tohi. Allesjääv muda "juuretis" aitab kiiremini taastada vee puhtana hoidmiseks vajaliku elustiku. Veest väljakorjatud muda viisime kibuvitsadele ja terrassiheki noorte taimede väetiseks.
Vesirooside kõige paremateks istutusnõudeks on võrgulised metall-või plastnõud. Siit pääsevad taimede juured end parasjagu sirutama ning toitained veest kätte saama. Selliste nõude põhja ja pinnale asetame kivid, et korvid pinnale ei tõuseks. Vesirooside istutusmuld peab olema suhteliselt rammus - sisaldama kas lehemulda, komposti või hästi kõdunenud sõnnikut. Hiljem toituvad taimed juba basseinipõhja mudast.
Kui varem on vaja olnud vesiroosi headele sõpradele jagada, polegi me neid veest päriselt välja tõstnud, vaid teinud seda veepinnal. Vesiroosi tükeldatakse pungade vahelt terava noaga.
Päris väikeseid taimi võib istutada tavalisse lillepotti, aga nad ei tohiks sinna väga kauaks jääda. Nende juured kasvaksid seal känkrasse ja väga tavalise auguga potis ei saa vesiroos ka piisavalt toitu kätte.
Selline väike istutuspott on asetatud suuremasse nõusse ja vesiroosikonserv transportimiseks on valmis. Eesti on nii väike, et mõnetunnise sõidu kannatavad vesiroositaimed välja ka nii, et nõusse vett polegi lisatud.
Ja selline nägi välja puhastatud bassein, kus nii roosa kui punane vesiroos nägid välja harjumatult väikesed. Esimene vihm lõi ka vette jäänud hõljundi põhja ja nüüd võib meie bassein järgmised 10 aastat jälle ise puhastuda.
No comments:
Post a Comment