Wednesday, July 30, 2008
LILIUM - The Asiatic hybrids
Liiliate saamisloost on säilinud palju kauneid müüte. Liiliaid teati-tunti juba 3000 aastat tagasi. Euroopas hakkasid nad levima 16.sajandil, kuid nad jäid siiski mitmeks sajandiks vaid ülikute lilledeks.
Liiliad kuuluvad liilialiste sugukonna liiliate perekonda. Tema liigid kasvavad kogu põhjapoolkera parasvöötme põõsastikes, metsades, eelmäestikes ja mägedes, mõned koguni subtroopikas ja troopikas.
Liiliate sordiaretus algas umbes 200 aastat tagasi, kuid sai õige hoo sisse, kui 1903 avastati kuningliilia (L.regale) 20.sajandi alguses lisandus sellele hulk muidki liilia liike. Praegu tuntakse 105 liilialiiki. Liike ja sorte ristates on aretatud üle 5000 erineva liiliasordi.
Tänu oma ilule, pikaealisusele ja vastupidavusele on liilia üks levinumaid ja armastatumaid lilli kogu maailmas. Meil kasvatati mõni aasta tagasi vaevalt kümnendikku kõigist liiliatest. Ja nüüd viimastel aastatel on nende arv oluliselt vähenenud. Kui minu kollektsioon hukkus põua tõttu, siis praegu kuulen ma järjest halbu uudiseid, kuidas hävivad või on hävimas viimasedki kollektsioonid - kelle liiliad hävitas karm talv või haigused. Ilmselt siiski see 2003.aasta põud nõrgestas kõiki liiliaid sedavõrd, et nad muutusid vastuvõtlikuks nii haigustele kui muudele negatiivsetele mõjudele.
Liiliate edukaks kasvatamiseks on kõige olulisem teada, millisesse sordirühma üks või teine liiliasort kuulub. Aednikud kasutavad liiliate rahvusvahelist klassifikatsiooni, mis kehtib väikeste parandustega 1964 aastast tänaseni (selle 1.versioon töötati välja 1962), botaaniline klassifikatsioon erineb sellest oluliselt ja on väga keeruline.
Liiliad on päritolu ja põlvnemise järgi jaotatud üheksasse gruppi: kaheksa neist on sortide päralt, üheksandasse kuuluvad looduslikud liigid. Iga sort kannab endas ühe või mitme liigi tunnuseid ja sellest oleneb, kuidas sorti kasvatada ja paljundada.
The Asiatic Hybrids e. aasia hübriidid e. I sordirühma sordid on aretatud Ida-Aasia karmis kliimas kasvavatest liilialiikidest. Need on pikaealised, vastupidavad ning talve- ja haiguskindlamad kui teiste sordirühmade sordid. Oma ilu tõttu on see kõige levinum sordirühm ning suurem osa liiliate aretusest tegeleb just aasia hübriididega. Rühmasiseselt jaotatakse nad olenevalt õite asetsusest õisikus omakorda alarühmadesse - a) üles suunatud õitega b) kõrvale suunatud õitega c) alla suunatud õitega sordid.
Aasia hübriide on väga erinevas kõrguses alates paarikümne sentimeetri kõrgustest kääbussortidest, mida võib kasvatada ka nõu- e. potikultuuridena kuni paarimeetriste hiiglasteni. Liiliad õitsevad juuni keskpaigast (varased sordid) kuni augusti I dekaadini. Õisi on neil kõigis vikerkaarevärvides peale sinise.
Aasiahübriidide sordid reeglina ei lõhna, seetõttu võivad neid kasvatada ka allergikud.
Aasia hübriidid kasvavad tavalises nõrgalt happelises aiamullas ega vaja rikkalikuks õitsemiseks mingeid eritingimusi. Eelistavad nad siiski avatud, mitte väga umbseid kasvukohti ning vajavad jahedat mulda. Kasta tuleks neid piisavalt vegetatsiooni esimesel poolel, kuid nad ei talu seisvat vett sibula ümber ning haiguste vältimiseks on soovitav mitte kasta kogu taime, vaid ainult mullapinda. Nad kasvavad hästi nii kerges varjus kui päikesepaistel. Kõige paremini sobivad liiliad madalamate püsikute vahele, mille lehevaip hoiab liiliate tarvis mulla vajalikult jaheda.
Selle grupi sibulad istutatakse sibula kõrgusest (sibulakannast arvates) kolm korda sügavamasse mulda. Parim aeg neid istutada on õitsemise lõpul, kuna siis ei ole tekkinud veel noori kasvujuuri ning taim jõuab uues kohas korralikult juurduda ja toitaineid koguda ega põe järgmisel aastal. Järgides vanema kirjanduse soovitust istutada liiliad ümber paar nädalat peale õitsemist, lõhutakse noored haprad juured ning liilia kasv ja õitsemine järgmisel aastal kannatab. Kindlasti vajavad liiliad peale istutamist- ümberistutamist kastmist. Kuna liiliasibulal puudub kaitsev väline kest, ei tohi neid peale üleskaevamist kuivatada. Kui neid on vaja pikemalt hoida, pakitakse nad niiskesse samblasse või muusse niiskust hoidvasse substraati. Sibulate vahekaugus üksteisest oleneb sibula ümbermõõdust. Liiliatele võiks kohe valida oma kasvukoha, sest nad ei vaja ega taha sagedast ümberistutamist. Mida kauem ta ühel kohal kasvab, seda ilusam ta on.
Avamaa liiliate väetamisega peaks olema võrdlemisi tagasihoidlik ja suhteliselt kitsi. Kõigi liiliakasvatajate kogemused näitavad, et veidi alaväetatud liilia on vastupidav ja tugev, üleväetatud liilia aga nõrk ja haigustundlik. Parim on liiliaid väetada varakevadel lämmastikku sisaldavate kloorivabade väetistega, teist korda hiljemalt juuli II poolel lämmastikuvabade sügisväetistega ning siis tuleks kasutada vaid pool väetisepakendil näidatud kogusest.
Olen liiliate kasvatamisest, haigustest ja kahjuritest kirjutanud pikemalt ja täpsemalt ajakirja "Kodu ja Aed" 2001.a. aprillinumbris.
Kuigi mu kollektsioon on hävinud, on siiski alles mõned väga hinnalised sordid. Säilinud on M.Liiase aretatud 3 sorti ning nüüd võib öelda, et nad on tõesti äärmiselt vastupidavad nii külmadele kui põuale, samuti haigustele ja kahjuritele. "Laulupidu" ja "Pidupäev" erinevad üksteisest vähe, ühel on veidi täppe, teisel mitte, kuid nad on äärmiselt särava värvusega ja paistavad alati aias teiste hulgas kaugele välja. "Meritähel" on huvitav värv ning eriline õiekuju. Olen olnud alati arvamusel, et aiandus on ühe rahva kultuuriloo osa. Nüüd on meie ülesandeks neid sorte veidigi paljundada, (sest mujal neid pole), et anda nad üle botaanikaaedadele.
Säilinud on ka V. Orehovsi "Nakts Tango". See oli maailmas esimene liilia, mille täpid õielehtedel hakkasid koonduma tihedaks laiguks ning mis on kõigi tänaste seda tüüpi liiliate esivanem. Kui hulk aastaid liikus aretustöö selles suunas, et saada liiliatel puhtaid, säravaid värve, siis nüüd on mindud tagasi alguse juurde. Need liiliad on väga efektsed. Kas ka ilusad..., eks see on maitse asi.
N.Korshikova "Polina" on endise NL esimene tetraploid. Väga tugevate, isegi nahkjate õielehtedega ning absoluutselt pleekimiskindel liilia.
Ka selle üle, et säilinud on mõned M.Kirejeva sordid, on mul hea meel. Nad on küll oma aja aretised, kuid tänuväärne materjal edasiseks aretustööks.
Kõik need sordiaretajad on olnud meie tuttavad ja sõbrad.
Täpselt samamoodi kui I grupi liiliaid, kasvatatakse ka VIII sordirühma uusi, külmaõrna pikaõielise liilia ja külmakindlate aasiahübriidide vahelisel ristamisel saadud LA (longiflorum x Asiatic Hybrids) sorte. Kahjuks liigub meil neid veel vähe.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
aitäh! liiliamaailm on huvitavam kui arvata võisin!
ReplyDeleteLiiliad on sul ikka võimsad! Ja väga huvitav jutt liiliatest. Ma ise eriti liiliatega pole kokku puutunud. Need mõned üksikud, mis mul aias on, on ka nimetud. Lihtsast kutsun neid kollane ja valge ja punane ja roosa :). Kunagi sai mingist kataloogist ( anttila vist ) tellitud ja seal küll sordinimesid juures polnud. Aga ilusad nad ilma nimetagi:)
ReplyDeleteAga mul liilitega see häda, et iga aasta kimbutab neid mingi seeneline, mis alt varred lehtedest täitsa puhtaks teeb. Olen küll proovinud nii puutuha kui ka erinevate fungitsiididega - aga ikka on nad suvelõpuks nagu mingid rääbakad - alt paljad.
Liiliad Sul ilusad, kuigi minu aias nad võivad ju olla, aga ei pea olema.
ReplyDeleteAga mind kummitab üks teooria, mis võiks olla liiliate huku põhjus. Selle tõenäosuse lahtiseletamine oleks väga pikk jutt, aga ma millegipärast arvan, et liiliad ei talu kas roundupi või mingit muud taimemürki, just seda, mis pritsimise tulemusena õhku paiskub, just kaugemale mahalangev.
Mul on juba selline aju, et kui midagi "nahaga" tunnetan, hakkab ta iseseisvalt olukorda analüüsima ja mürkide poolt on selles teoorias umbes 70%. Kui oleks põhjus ainult vale hooldus ja põud, oleksid nad siis pidanud kõigepealt ju minu aias hukkuma, mina torkasin ju sibulad mulda ja ei mingit erihooldust, aga niipalju kui mu mällu salvestunud põllu (muide see põld on mul kohe üle tee, aga siis kaitses mu aeda kõrge viirpuu hekk)mürgitamise ajal tuule tugevust, -suunda ja õhuvoole, siis ausõna, liiga palju kokkusattumisi, liiga sirgjooneliselt ja tükiti oli see liiliate hukkumine. Ja just nendel aastatel kui mürgitamisel oli tuulesuund sama.
Aga eks mu "nahk" ennegi vahel ajule vale häire andnud :)
Ma üldiselt püüan neist veel kirjutada, sest alles on jäänud ka veel mõned VI gr liiliad. See esimene postitus oleks väga pikaks läinud ja tüüpilised haigused ja kahjurid siia poleks mahtunud.
ReplyDeleteHilisele niipalju, et sel ajal kui ma liiliaid kasvatasin, ei olnud ma kordagi veel kasutanud Raundupi, mida aga on küll teinud M.Rang umbrohu tõrjeks ja tema aias lisaks muudele põhjustele, võis see küll kahju teha. Minul oli selgelt tegu põuaga ja sellele järgnenud kõige muu halvaga, millest kirjutasin eespool. Meil on raske savimaa ja nende kastmiseks polnud tilkagi vett. Maapind kujutas endast põlenud tellist. Lisame küll lillemaale sageli turvast, aga savi on igavene õgard.