VESI AIAS vol1 rajamine ja taimed

Kas aias peaks olema veesilm või mitte, on tunnetuse küsimus. Ja kuigi kogu aed on üks suur elusorganism, annab vesi ometi sellele täiendava elu ja mõõtme. Ta võimaldab kasvatada taimi, mis mullas kuidagi ei edeneks, samas põhjendab ka paljude erinevate kaldataimede kasutamise aia haljastamisel. Vesi võimaldab jälgida ka lindude ja erinevate veelembeste olendite käitumist.Huvitav on vaadata, kuidas linnud neis joomas käivad ja end pesevad. Hundinuia lehtedele kinnituvad aegajalt kiilid oma tiibade kasvatamiseks. Vees elavad triitonid ja jahutavad end konnad. Õnnelikud on need inimesed, kelle aias on olemas looduslik veekogu - tiik, allikas, järve- või jõekallas.

Meil looduslikku vett ei ole. Rajasime esimese kilebasseini kui saime Leedu sõpradelt kingituseks punase aed-vesiroosi (Nymphaea hybrida). Soov neid kauneid veetaimi ise kasvatada, tekkis mul vaadates Monet maali "Vesiroosid".
Seda basseini meil enam ei ole.
Kui hakkasime oma aeda ringi tõstma, tuli ka uus bassein ehitada, et ta sobituks uue kujundusega. Basseini kõige sügavam koht on umbes 80cm, mis on sellele vesiroosile parimaks sügavuseks. Basseiniaugu servad on laugelt väljapoole kaldu, et vesi talvel külmudes ei murraks basseini puruks. Seest on auk vooderdatud tellistega ja veekindla kanga ning tavalise musta kilega. Basseini servad on ääristatud kivide ja sinna sobivate taimedega. Kuigi kilebasseini ümbrus on kuiv, võib sinna istutada just niiskust armastavaid taimi, see jätab basseinist looduslikuma mulje. Ka vee aurumine on neile taimedele meelepärane. Istutasin sinna hostasid, siberi iiriseid, bergeeniad ja 2 liiki madalat paju. See bassein on püsinud pea 20 aastat nii, et me pole isegi kilet vahetama pidanud. Basseinis leidsid endale elupaiga punane ja roosa vesiroos, mille kummagi sordinime ma ei tea.
Teise basseini saamislugu on veidi isesugune. Kui olin ära istutanud pooleldi maapinnale ulatuva keldri idaküljele okaspuude väikevormid ja selle põhjaküljele rajanud turbapeenra, oli vaja kaks täiesti erinevat istutusala kuidagi loogiliselt ühendada. Nende ette jääv muru tundus ebaloomulik ja kohatu, sest raba ei muutu kunagi kohe heinamaaks. Veekogu kaldad võivad aga sootuks üksteisest erineda. Mõte rajada sinna veel üks bassein tekkis üsna äkki ja selle basseini ehitus käis ka kähku. Selle basseini tegime servadest madalama ning okaspuude poole liikudes muutus ta sügavamaks. Basseini põhi on täidetud sõelutud liivaga ning kaldus külgedele laotud turbapeenra rajamisest järele jäänud turbapätsid. Neile laotasime üsna paksu musta kile. Kuna kile alus on pehme ja seal pole kive, mis võiksid kilet vigastada, on ka see bassein vastu pidanud 10 aastat. Bassein on ääristatud kivide ja turbapätsidega, nii kuidas on istusalad rajatud. Kivid, turvas, taimed ja vesi moodustavad ilusa koosluse.
Basseinidesse purskkaevu ega koske me ei ehita, sest vesiroosid ei talu liikuvat vett.
Sellesse basseini tõime esimesest basseinist ära kollase vesiroosi "Chromatella", mille kasvusügavus ei tohiks olla alla 30-35cm. See on väga huvitav vesiroos, sest ta talub hästi varju ning rikkalikuks õitsemiseks piisab talle 3-4 tunnist päikesevalgusest. Olen täheldanud küll seda, et põuaperioodidel kannatab veidi ta õitsemine, ju ta ei armasta väga kuuma vett.
Basseini istutasime veel väikese hundinuia (Typha minima, mis kasvab umbes 30 cm kõrguseks ning mille 1-3mm laiused lehed moodustavad tiheda püstise puhmiku. Juuni lõpus, juuli alguses kasvatab ta umbes 5cm kõrgused, munakujulised oranzikad tõlvikud, mis augustis muutuvad tumepruuniks nagu tuntud laialehisel hundinuial.
Kuna selle basseini ääred on madalamad, siis tõime siia ka vesikarika (Stratiotes aloides). See on väga põnev vees kinnitumata juurtega taim. Tema veidi lihakad mõõkjad lehed moodustavad aaloed meenutavaid rosette. Talvitumiseks vajub ta põhja, kevadel tõuseb kõrgemale veepinnani ja suvel õitseb ta pinnavees. Pildi allkirjaks olev "aprillikarikas" on vaid pildi allkiri (mitte taime enda nimetus) aprilli lõpus veest paistvatele taimedele.
Vesiroosid talvituvad meil basseinis. Esimestel aastatel kui tegu oli ühe taimega, tõstsime ta sügisel koos istutuskastiga välja, keerasime kilesse, et ta läbi ei kuivaks ja viisime keldrisse. Kui ta oli veidi paljunenud, jagasime vesiroosi pooleks, ühe poti viisime keldrisse, teise jätsime basseini. Järgmisel aastal tundus meile, et vees talvitunud taim kasvas jõudsamalt ja õitses rikkalikumalt. Kontrollisime oma tähelepanekut veel järgmisel aastal ja siis otsustasime, et me neid enam keldrisse talveks ei vii. Praeguseks on nad kasvanud juba nii suureks, et nende väljatõstmine igal sügisel oleks isegi mõeldamatu.
Kui saime kollase vesiroosi, siis meid hoiatati, et ta tuleb kindlasti talveks hoiule viia, sest ta ei taluvat suuri miinuskraade. 2000 aastal aga saabusid esimesed öökülmad üsna ootamatult ja kui sõitsime nädalavahetuseks maale, oli basseinil korralik jääkirme peal. Ma ei lubanud abikaasal enam paljajalu selle jääsupi sisse ronida ja nii jäigi tol sügisel vesiroos basseini. Ka "Chromatellaga" ei juhtunud vastupidi meie kartustele midagi ja sellest ajast talvitub ka tema vees. Samuti ei võta me veest välja väikest hundinuia.
Kuidas toimida praegu müügil olevate vesiroosidega, ei oska ma öelda. Aga võiks vist proovida nii üht kui teist moodust.