Ja oleks siis, et ainult sajaks. Täna jalutas meist üle kohe õige mitu äikesehoogu. Ja praegugi kostub kuskilt kõminat.
Ah, et mis elu see on? Hea elu. Üle hulga aja on ju see on parim istutamise aeg. Õhk on paras jahe ja niiske. Maa märg. Noorkuu. Ja et meil on kogu elu käinud tagurpidi, et enne haljastame, siis ehitame, toimisime ka täna just niipidi. Loodetavasti ikka enne sügist valmiva, majani ulatuva tulevase sissepääsutee kõrvale, kuhu olime juba enne istutanud mägimännid, lisasime täna 2 põõsasroosi.
Ühe kõige ehtsama tordiroosi. Näärlehisest kibuvitsast 1949.a. Kordese aretatud - "Frühlingsdufti" (Joanna Hill x Rosa pimpinellifolia) kaks istikut. Tema õied peaksid tulevikus välja nägema just niisugused nagu netist tõmmatud pildil ja mis peaks kasvama 3m kõrguseks. Arvan, et meie siin oma üsna jahedate talvedega peaksime olema õnnelikud kui nad saavutaksid 2m kõrguse Aga ka see oleks juba uhke vaatepilt. Ja ilus lastel koju tulla.
Ja terrassi kõrval kasvavad kurdlehised roosid said endale kaaslaseks neist endist aretatud pidevalt õitseva ja tugevasti lõhnava 1,5 - 2 m kõrguseks kasvava "Martin Frobischeri". Ikka meie lemmikute, kibuvitsade sarnase. Otsisin netist ta aretusaastat, aga veel ei leidnud. Küll leiab hulgaliselt viiteid ajaloolisele roosile.
Istutasime ikka nii nagu alati. Augu põhja komposti, mulda, siis roos ise, siis veel veidi mulda ja vett. Ja alles siis ülejäänud muld. Mida pinnasele lähemale, seda kehvem. Lausa kruus. Ikka selleks, et juured otsiksid toitu sügavamalt, mitte ei tuleks selle järele maapinnale.
Hihii, mina olen põhimõtteliselt ainult teiste aias olevate rooside imetleja.
ReplyDeletePeale selle kui olin edutult siia kolides oma gladioolide kollektsioonil püüdnud elu sees hoida, kinkisin veel allesjäänud ühele leedulasele ja mu meespere neid viima sõitis, palusin tuua neil Leedust mõned roosid. Nagu ikka, paari asemel paarkümmend ja neile rammuks kaevatud kraavipõhja pandud koorem EKSEKO kõdunenud kuivatatud seasõnnikul kasvas mu maja ette kõrge tiheda hullult kirju ja hullult lõhnav padrik.
Ausõna, ma olin täitsa õnnelik kui nad kümmekond aastat hiljem hakkasid tasapisi välja surema. Juba õrnast roosilõhnast sain peavalu.
Alles paar aastat tagasi tõin aeda Lidya - pooltäidis ja peaaegu lõhnatu. Eelmisel aastal kinkis Deia veel ka pargiroosi. Hakkan vist tasapisi "roosiallergiast" üle saama :)
minu aiaplaanidesse ka praegu kohe kuidagi uhked roosid veel ei mahu.
ReplyDeleteloomulikult võib juhtuda, et kunagi nad mahuva
aga imetlen neid küll naudinguga!
kas see vaade on Su vahetu majaümbruse aiale?
ReplyDeleteSee vaade on minu aiale. Aga just selles ongi probleem, et nüüd on see aiaosa ja uue maja ümbruse haljastus vaja kokku ajada.
ReplyDeletePraegu ongi kavas seda kõrgete püsikute peenart keerata maja poole (pildi paremat osa), kus nad kohtuvad siis siinpool amuuri sirelite, mägimändide ja nende kahe pargiroosiga, mis on juba kaares selle peenra poole istutatud. Ja maja poolt vaadates kujuneb sinna siis uus muruga siseõu
Ega ma ka peenraroose ei kasvata, aga need liigid on küll põnevad.
ja mõni neist võib siis ka minu aias olla. Muid roose - vään-, pinnakatte ja peenraroose vaatan ka meelsasti mujal.
see, mis tundub algul veidi ebamäärase ja mitte kõige parema variandina, kujuneb oskusliku tegutsemise tagajärjel ikkagi ülihuvitavaks ja ilusaks!
ReplyDeleteväga ilus vaade on!
ehh, tundub, et ka sina oled roosidele juba näppu andmas. Minul algas see ka sellest, et kõigepealt tuli mu aeda 2 pargiroosi ja mõtlesin, et ega mina roose küll kasvatama ei hakka. nüüd on need võrratud lilled mind täiesti enda võimusesse saanud. hetke seisuga on 65 eri nimetust :)
ReplyDeleteEi. Sa pole mu blogi vist algusest peale lugenud. Roosimaania oleme me ammu läbi põdenud ja sellest haigusest vabad. Siis me mingeid kibuvitsu ei tunnistanud. See on see järgmine aste mööda spiraali. Mul pole küll rooside vastu midagi, ilusad lilled - eriti vaasis, aga mu aed on tõesti teise suunitlusega.
ReplyDeleteAga sinu kogu on küll aukartustäratav. Sinnamaale me roosihullus ei küündinud ka toona. Meile mahub veel täpselt üks roos ja see peab olema surmkindlalt mingi liik.
Nüüd pean ma tõesti vabandama, täitsa algusest ma pole jõudnud su blogi lugeda. Suvel on niipalju õues toimetamist, et huvitavad lugemised olen ma kõik sügisesse lükanud. Proovin ainult uuematel postitustel silma peal hoida.
ReplyDeleteI love roses! Martin Frobisher looks nice.
ReplyDeleteI even had a Frühlingsduft once but it didn't like winters here and died.
I try to read estonian and think I can understand a lot. Nice exercise for thinking.
selle martin frobisheri olen ma ka endale üles kirjutanud juba möödunud aastal. mõtlesin, et ehk läheks suve teisel poolel joosti aiandisse ja vaataks seal veel ringi - see rosa rubrifolia on ka kindlasti soovinimekirjas. meil kasvavad looduslikult need tavalised kibuvitsad - suurte roosade õitega - keset metsa ilusad roosipuud. heinamaaservas naabri maa peal on veel eriti võimsad - ca 3-4 m kõrged, vanade kaskede ja mändide vahel.
ReplyDeletetavalised roosid mind muidu eriti ei vaimusta (v.a. vaasis), vaid just sellised, mis kasvavad kõrgeks ja suureks ja õitsevad pikalt ja rikkalikult ja lõhnavad hästi. lapsepõlvest on selgelt meeles üks beezhikat karva kohviroos (sellise nimega ma teda mäletan), mida ema erilise hoolega poputas.. ja mille naabri lahtipääsenud lammas ära sõi :))
s.t. see kohviroos ei olnud see "suur ja võimas", mis mulle enamasti meeldib, aga see on lihtsalt meeles. miskipärast ei alustanud seda teksti uue lõiguna.
ReplyDeletehmm... see frühlingsduft (kas see tähendab kevadlõhna?) tundub ka üsna ahvatlev...
ReplyDeleteSee Frühlingsduft ei olnud me soovinimkirjas, tahtsime hoopis Rosa gallica "Rosa Mundit" sün Versicolor, aga seda polnud. On hoopis auväärsem, vanem ja kibuvitsalikum. Rosa rubrifoliat Sa vaevalt Joosti juurest saad. Ei mäleta seal isegi suurt põõsast olevat, aga seal on küll üks vist 5m kõrge Rosa rugosa camtschaticum, mida nad aga ei paljunda, sest keegi ei tahtvat. Tegin küll tellimuse, aga ...
ReplyDelete