Wisley White
Wisley White avaneb
Adolph Svoboda
Medininkai
Dark Desire
Yellow Dreaming
Caesars`Brother
Cambridge
Sugar and Butter
ehk siberi võhumõõgad kuuluvad meie kindlate lemmikute hulka.
Siberi võhumõõga looduslik areaal on väga lai, ta kasvab ka Eestis kaitsealuse taimena.
Kui aediiriste sordiaretusele on aastaid pööratud suurt tähelepanu, siis siberi võhumõõga sordiaretus oli kaua aastaid üsna tagasihoidlik. Esimeste sortidena saime omale väga kuulsa helesinise "Cambridge", kes oma aretusaastal pälvis koguni Dykes`i medali (see antakse välja aasta parimale aediirisele) ja lumivalge sordi "Wisley White".
Enamuse oma sortidest saatis meile sõber Leedust, kes ka ise tegeleb siberi võhumõõkade aretusega. Oma ühele kaunile sordile "Medininkai", andis ta nime 31.07.1991 vene eriüksuslaste poolt tapetud leedu tollitöötajate ja politseinike mälestuse jäädvustamiseks. Pakk 10 sordiga saabus koos õnnitlustega meie iseseisvuse väljakuulutamise puhul.
Siberi võhumõõgad on pikaealised püsikud ja võivad oma kasvukohal kasvada aastakümneid. Üldiselt niiskust armastava taimena on hämmastav tema vastupidavus kuiva-, kuuma- ja põuaperioodidele. Oma pikkade kitsaste lehtedega loovad nad ilusa rütmi laialehiste püsikute vahel ning on ühed kaunimad kaldataimed.
Siberi võhumõõku ei tohiks jagada väga väikesteks tükkideks. Nad põevad siis kaua ja võivad vaatamata oma vastupidavusele isegi hukkuda. Peale jagamist jääb järgmisel aastal nende õitsemine kesiseks või ei taha nad üldse õitseda. Nii ei õitse ka meil tänavu hulk sorte.
Vaatamata oma õite näilisele haprusele ja õrnusele on nad äärmiselt vastupidavad vihmadele ja ka tugevatele tuultele. Kui juba lühike vihmasagar võib pojengide ja rooside õied põhjalikult rikkuda, siis siberi võhumõõkadega ei juhtu ka paduvihmade ajal midagi. Õitsema hakkavad nad veidi enne jaanipäeva ja et ühel suurel puhmal on mitukümmend vart, siis õitsevad nad pea kuu aega. Igal varrel on 2 õienuppu, mis avanevad järgemööda.
Õitsvaid puhmaid vaadates on mul niisugune tunne nagu oleks suur troopiliste liblikate parv laskunud hetkeks rohelisele puhmale puhkama, et siis jälle kiiresti edasi lennelda.
Siberi iiris kuulub ka minu lemmikute hulka koos lõhnava kannikese, rukkilille (Centaurea scabiosa) ja karikakraga. Ja laisk nagu ma olen, on ainult siberi iirise kümmekond sorti minu lillepeenras kasvamas, teisi käin imetlemas jõe ääres ja haneaias :)
ReplyDeletekuna olen praegu palgatööga väga hõivatud, siis kahjuks mu küsimused ei ole päevakohased, kuid siiski: kas aiakaktused õitsevad ka aias?
ReplyDeletekuidas hosta kadaka naabriks sobib?
punaselehelise vahtra naabriks?
see basseinikarikas jättis küll mu jaoks väga vahva mulje!
aitäh puukoolide soovituse eest!
nende oma aia beebide otsa komistasin ka Tartu turul ning ei jõudnud ära imestada nende sealse olemasolu ja hinna üle!
jätkuvat kaunist suve soovides
toompea
Nii ilus IIRISTE MERI!
ReplyDeleteMa tõesti tean neist kaktustest aias nii vähe, et targem oleks öelda, et ei tea kohe midagi.
ReplyDeleteMinu arust sobib hosta kadakaga paremini kui vahtraga. Kasvõi juba seepärast, et koos kadakaga moodustavad nad väga ilusa kontrasti, vahtra all võivad hosta uhked lehed kaotsi minna. Ja laialehised puud tarbivad niiskust kindlasti rohkem (lehtede aurumispind on suur) kui okaspuud.
tänud!
ReplyDeleteväga ilusad tõesti!
ReplyDeleteväga ilusad tõesti!
ReplyDeleteAga mul küsimus - mis mõõtmetega see väiksem tiigike on? Ja põhjaks ikka tiigikile?
ReplyDeleteMu mees on ammu aeda veesilma tahtnud, aga mina oma laiskuses olin selle vastu. Nüüd loen, et saab ka vähema hoolega hakkama ja las siis teeb oma unistuse teoks. Suur aeda ei mahu, aga paari ruutmeetrisega on naabritel ikka igal aasta suurpuhastus käsil.
Tiigi rajasime tavalise veidi paksema kilega kui kasutatakse kasvuhoonete juures. Basseinikile on meie arust põhjendamatult kallis.
ReplyDeleteKile laius oli 6 m, aga pikkust enam päris täpselt ei mäleta, kas oli 10 või 12 m, pigem 10.
Augu kaevasime astangutena ja selle kaldad on looditud, et kile kuskilt paistma ei jääks.
Tiigi põhi on kõigepealt mürgitatud, sest orashein võib kile lõhkuda. Siis on see vooderdatud sõelutud kruusaga, et õhtki teravat kivikest poleks sees ja see kõik veel kaetud turbaga, mis meil järele jäi.
Veega täitsime tiigi jupikaupa. Kõigepealt valgus vesi sügavamatesse kohtadesse ja siis sai veel kilet sättida, et ta kuskilt väga puntrasse ei jookseks. Kui ta oli vast 4/5 täis, tegime kaldad korda. Katsime kileservad turbaaia poolt turbapätsidega ja muru poolt murumätastega, okaspuude poolt kruusaga. Siis täitsime ta lõpuni veega ja asetasime sinna taimekastid.
Mitte kunagi ei ole me neid tiike veest tühjendanud. Nad külmuvad põhjani läbi, aga siiani pole juhtunud midagi ei taimede ega kilega. Ja igal aastal pole meie kogemuse põhjal seal üldse vaja lobistada, sest nii rikutakse normaalne mikrofloora.
Väga päikese kätte pole teda vaja ehitada, siis võib tekkida palju vetikat.
Edu tiigi ehitamisel, Hiline! See on vaid kättevõtmise asi, aga selle põhja ettevalmistamisel peab olema hoolikas
Uh, mul praegu enamus aeda päikeseline, vanade viljapuude padrikut enam ei ole ja ega ma siin suures ümbertegemise tuhinas suurt puudele - põõsastele polegi mõelnud.
ReplyDeleteTean, et saan hakkama ja eks pealehakkamine mul alati varnast võtta, aga vot selle tahtmisega on veel natuke tegu :) Ma juba mõned aastad tagasi hakkasin tegema, vedasin pealmise mullakihi ära (mul muld suur defitsiit)... ja lõpuks sillutasin kogu platsi, nüüd koht kus saavad lapsed oma kriidijooniseid teha ja rullikutega ringi rallida.
Veel mõtlen... Aga Su väiksem tiik nii ilus, et oma aias võiks ju ka olla.
oi siberi iirised on ka minu lemmikud. ma võingi jäda neid vaatama. kahjuks pole Eestis eriti suurt sordivalikut.
ReplyDeleteWow! You really seem to like Siberian Iris.
ReplyDeleteI'm just in the beginning of looking at your garden and I don't know where I am. Perhaps in a botanical garden :) I have to explore more.
You have wonderful plants.