Meil on aias igasuguseid sulelisi abilisi usinasti toimetamas.Kõige toimekamad on neist varblased ja nende tegemisi varavalgest hilisõhtuni on väga huvitav jälgida. Linavästrikke, punarindu, mitut sorti vinte jagub ka küllaga. Kõigile lindudele ei oska me nimegi anda.
Igahommikune tervitaja on harakas, kes toob kohale kõik värsked külauudised ja hea tuju korral võib jutustada üsna pikalt. Haraka lemmiktoiduks on taimeetiketid, neid sikutab ta üsna suure innuga maast välja ja paneb siis sinna, kus tema arvab neil õige koha olevat. Ehk ongi hea, sunnib vaimu virgena hoidma ning taimenimed ikka endal peas püsima.
Mõnekümne meetri kaugusel on meil mitu aastat suur toonekure pesa. Nii huvitavaid ehitusinsenere kui need linnud noortena, me vist rohkem ei näe. Nende pesa ripendas, valmis saades oli päris külili ja harakile-sorakile kõikvõimalike ilmakaarte poole, nii, et meil oli kohe tükk aega hirm, et noored linnud kukuvad kohe esimesel päeval pesast välja. Aga pessa jäid nii pojad kui allapoole rippuvad tuustid. Nüüd pesitsevad nad siin juba aastaid ja teevad aias oma igapäevaseid jalutuskäike.
Soo ääres pesitsevad sookured ja kuskil lähedal metsatukas on öökulli kodu. Iga päev vaatab oma valdused üle ka üks suur ja vana kull - tõenäoliselt mingi viu.
Kõige kasutumad on pääsukesed. Neid on küll seitse pesakonda, aga sääskedest me ikka lahti ei saa.:)
Olid meil ka põldpüüd. Kohe mitu suurt pesakonda tuli eelmistel aastatel heinast välja. See oli liigutav vaatepilt kui ema ees ja lapsed riburada-pidi järel siis maailma tundma õppisid. Ja talviti kaevusid nad meie elutoa akna alla lumme. Aga kahjuks langesid nii nemad kui meie aia siilid rebase ohvriks. Hulgub meil siin üks suur kiskja.
Ka see rähn on meie ammune külaline, kuid pildistada õnnestus teda abikaasal alles täna hommikul. Tema lemmikkohaks on ploomitüved. Aga ei ole ju see fotoaparaat alati seal, kus teda kõige rohkem vaja oleks.
Linnuliike ma ei tunne. Seda jah, et ta rähn on, aga ons ta suur-kirjurähn või kikimuu, seda ma küll ei tea.
raske öelda, võib olla nii suur kirjurähn kui ka väike kirjurähn. suurel on kõhualune suurelt ja selgelt punane, väikesel väheldasem ala ja pigem roosa. väikesel on tiivad rohkem triibulised. suurel on ka pealagi punasem, isastel vist kukal ka punane, kui ma õigesti mäletan
ReplyDeleteMeil sai rähnipoiss väga kasuliku tööga hakkama. Tegime nn. pseudokaevu, sai üks kaheharuline saarepuu paari meetri kõrguselt maha võetud ja latv kaevukooguks pandud. ja ükspäev kooris rähn selle koogu kenasti ära. Abiline missugune.
ReplyDeleteMeil kraapis üks musträstas osa mägisibulaid välja ja loopis laiali. Eile avastasin metsa all jalutades, et keegi on rodode ümbert männikoored laiali loopinud. Kahtlustn jälle musträstast. Aga õhtuti laulab ta meile ilusasti.
ReplyDeleteTäna hommikul oli teisel rästal (ei teagi, mis rästas ta täpselt on) alarm. Istus tünnikaanel ja karjus, ise vaatas ärevalt ringi. Ei teagi, mis vaenlase eest ta hoiatas, kas kimbutas orav või käis jälle kull väikseid linde püüdmas.
Huvitavad tegelased jah, aga mitte täna hommikul. Maja seestpoolt peaks ikka meie, mitte lindude päralt olema.
ReplyDeleteAga aias on nüüd meil hakanud elutsema ka peoleod. Ja kui kaasa talle vilistab, siis see koorilaul võib üsna pikalt kesta.