HYDRANGEA

Pikka aega ei saanud ma oma aeda istutada lehtpõõsaid, sest täiskasvanuna poleks nad väikesele maalapile ära mahtunud. Nüüd, peale majaümbruse korrastust, olid esimesed põõsad, kes leidsid endale väärika koha, hortensiad.
Mõtlesin küll, et tänavu neist ei kirjuta, sest nad on veel tillukesed ega näita oma ilu ega suursugusust. Aga, et nende määramine tekitab kerget segadust ja ma olen uurinud, mis meie aedades siis kasvab ja mis vahe on aed-ja puishortensial, otsustasin siiski neist juttu teha.

Meie aedade armastatuimad ja levinuimad suvised-sügisesed õitsejad on aedhortensiad (Hydrangea paniculata). Tema sorti "Grandiflora" tuntakse meil juba ammu ja ta oligi kaua aastaid meil saadaolev ainus sort. Aedhortensiad on meil täiesti külmakindlad puitunud vartega kõrged või poolkõrged põõsad või madalad puud. Kas ta kasvab puuks või jääb põõsaks, oleneb suuresti lõikusest. Nad vajavad väga viljakat, raskemat pinnast ja on tänulikud rikkaliku väetamise eest. Eriti hästi reageerivad nad kõdusõnnikule. Et nad väga rikkalikult õitseksid, tuleks varakevadel, enne pungade puhkemist lõigata eelmise aasta kasvusid tugevasti tagasi. Samal ajal võib teha ka põõsa harvendus- ja kujunduslõikust. Olen näinud ühes aias kasvamas ja rikkalikult õitsemas aastaid hästi lõigatud üle 3 m kõrgust hortensiapuud. Muidugi, ta õitseb ka ilma lõikuseta, aga siis jäävad õisikud väikeseks ja põõsas ise muutub inetuks-tihedaks.
Praegu on paljudes puukoolides müüa erinevaid aedhortensia sorte. Nad erinevad üksteisest põhiliselt õisiku kuju, tiheduse ja ka värvuse poolest. Minu aias hakkab neist kõige varem õitsema puhasvalge "Kyushu". Temast peaks kasvama sama kõrge põõsas kui "Grandiflorast" - kuni 3m. Ka "Tardiva" peaks saavutama sama kõrguse. Veidi madalamaks jäävad tõenäoliselt roheka õisikuga "Limelight" ja roosade õitega "Pinky Winky". Kõige madalam on meie aias tulevikus kreemide õitega "Dart`s Little Dot". Aedhortensiat peab peale istutamist kindlasti kastma ka veel järgmisel aastal, sest kuigi istutamisel tuleks seda turbapotti hoolega lammutada, kipuvad nad ikkagi kuivaperioodidel kannatama.
Et nende pilte on internetis võimalik vaadata, ei hakka ma neid siia tõmbama.

Puishortensia (H.arborescens) on Põhja-Ameerikast pärit liik, kes on meil väga külmahell. Ajasin kunagi samuti segi puis-ja aedhortensia. Segadust põhjustab nimetus, sest igasuguse loogika kohaselt peaks just puishortensia olema see levinud puitunud tüvede-okstega põõsas. Nii see ongi, kuid seda oma kodumaal. Segadust suurendab veelgi asjaolu, et ka puishortensial on olemas sort valgete õitega sort "Grandiflora". E.Laas oma "Dendroloogias" kirjutab, et meil on ta küllalt külmakindel, kuid Leningradis ta külmub ega õitse üldse. Meie aga oleme ju Leningradiga samas kliimavööndis. Laanede koostatud "Iluaianduse" käsiraamatu koostamisel olin väikeseks abiks ja tean seda, et nii mõnigi kord kasutati algallikatena ka kirjandust. Materjal, mida oli vaja läbi töötada, oli ju tohutu. Ja kuigi ta on praeguseni üks meie parimaid käsiraamatuid, on ka seal väikeseid ebatäpsusi. Lõuna-Rootsi ja Inglismaa allikatele ei saa meie kindlasti viidata, sest need on ju meist hoopis soojemad kohad. Inglismaal kasvavad avamaal isegi palmid ja muud eksoodid.
Muidugi, mitte kunagi ei saa väita, et meil ei kasva ühtki selle liigi vanemat põõsast. Kellele on juhtunud lihtsalt soe, kaitstud kasvukoht, see ka kasvab. Usun, et saartel on ta kindlasti mõnes aias olemas. Aga kinnitada, et ta meil väga levinud oleks, ka ei tohiks. Sest ka minu aias kasvab puid, kes kindlasti Eestis kasvama ei peaks. Puishortensiat on võimalik kasvatada Eestis küll, aga teda kasvatatakse siis nagu püsilille, kus ta külmub igal aastal tagasi ja kasvatab siis uued noored võrsed, mis õitsevad. Aga ka sellisel juhul on teda soovitav talveks katta. Kõik hortensiad õitsevad ju sama aasta võrselt. Puishortensia õied võivad olla valged või roosad-sinised olenevalt kasvukohast. Praegu olen puishortensia sortidest müügil näinud ainult üht sorti "Annabelle"ja ega neid teisi sorte sisse toodagi, sest nad niikuinii meie veidigi külmemale talvele vastu ei peaks.
Küll aga kiidan ma Hiina päritolu sargenti hortensiat (H.aspera ssp sargentiana). Tema kasvab meil üle kümne aasta ega vaja mingit talvekatet. Väga karmidel talvedel, kus temperatuurid olid pikka aega alla - 30, said veidi kannatada võrsete tipud, aga põõsas taastus kiiresti ja kenasti. Tal on väga suured karedad karvased, pealt sametised, alt veidi hallikamad lehed ja on seetõttu väga dekoratiivne. Ka tema varred on kaetud tihedate valkjashallikate karvadega. Kasvab ta meil poolvarjus, lõunapäikese eest kaitstud kohas.
Põõsas kevadel peale lehtimist

Õisik on tal lame, veidi hõre, lillakas. Selle läbimõõt on 25-30 cm ja täna enne puhkemist näeb ta välja niisugune.
Õisik ja karvane vars lähemalt.
Ka roniv hortensia (H.petiolaris) kasvab meil hästi ega ole saanud külmakahjustusi. Tal on väga ilusad tumerohelised, läikivad lehed. Kasvab hoone lääneküljel koos sidrunväändikuga. Esimestel kasvuaastatel edenes ta väga aeglaselt ja ma mõtlesin, et ta jääbki meetriseks. Aga hiljem kasvas ta räästani küll väga kiiresti. Me ei istutanud teda vastu majaseina, vaid sellest veidi ettepoole, nii, et seina ja tema tugede vahe on umbes 50cm, sest ta kinnituks oma kleepuvate õhujuurtega seinale nii, et teda oleks sealt võimatu lahti saada. Õisikud on tal suured, hõredad, lamedad. Õitseb ta meil juba mitu nädalat. Tema ja lõhikhortensia on ainukesed hortensiad, mis ei vaja tagasilõikust.

Himaalaja hortensiat (H.heteromalla) tahaksin ka proovida kasvatada, sest üksikuid vanu puid olen Tartus näinud. Kahjuks ei ole teda olnud üheski puukoolis.