TULBID

Pildistasin eile ka tulpe, olgugi, et nad ei ole päriselt minu lilled. Ometi ei kujuta ma ka kevadet nendeta ette. Nii, et siis äkki ikka on? Ei tea. Kõige rohkem meeldivad mulle varased kaufmanni ja greigi tulbid. Hilisemad sordirühmad jätavad mu täiesti külmaks, sest kui juba hakkavad õitsema pojengid ja teised suuremate õitega lilled, tunduvad tulbid mulle kuidagi kohatutena ja väikeste äbarikena, mis siis, et neil võivad supitaldriku suurused õied olla. Kui, siis ainult viridiflora sordid panevad mu veidi kulmu kergitama. Ja eelistan ma sääraseid magusõrnu sorte, mitte punaseid. Ja ometigi on üks mu lemmiksortidest just tulipunane ´Red Riding Hood´. Nii, et mingi müstika mul nende tulpidega. Ju seepärast ei püsi nad mul ka seal, kuhu olen nad istutanud. Sordinimedest huvituvad harakad ja laiali tassivad ja söövad neid hiired. Eks ma siis sügisel ostan jälle mõned kaufmannid.
Esiplaanil ´Snow Parrot´ Kõige ilusam tulp kevadel ´Für Elise´

Selle sordi nime pean ma jälle otsima hakkama

Apeldoorn Elite

Siin on puha segamini ´Monsella´, `Double Dazzle` ja ´White Fire´

´Gold Coin´

tagaplaanil vana ja väga ilusa, korrektse õiekujuga ´Eric Hofsjö`. Selle sordiga on mul küll väga eriline mälestus. Eks mulle on suurte sülemite viisi kingitud igasuguseid lilli ja lillekimpe, aga ükski neist pole niiviisi meeles kui need 35 tulbiõit. Iga aasta tarvis üks. Et mis selles siis nii erilist on? Aga see, et tolle aja lilled olid alpikannid ja harva kui õnnestus saada punaseid nelke, mis mulle siiani külmavärinaid tekitavad. Ja siis äkki keset talve sületäis tulpe, mis mu kolleegid olid kuskilt välja võlunud.

`Super Parrot´. Ega ta sellest valgest lumepapagoist eriti ei erine. Puhkemisel on ehk väike vahe, õie vananedes aga on need 2 sorti üsna sarnased. Ees üsna ära õitsenud ´Pinocchio´

Ja taevas oli eile õhtul selline. Pastelne