PÕÕSAD JA PLAANID

Kraadiklaas näitab hea mitu pügalat vähem kui eelmistel päevadel. Hommikul paistis veel päikest, aga praeguseks on kogu taevas kattunud tihedate pilvedega ja aknaklaasidele langevad juba esimesed piisad. Õues on mõnus-paras hingata ja ringi käia. Jõudsin enne suurt sadu teha ka mõned pildid.

Käisin ja vaatasin, et meie õues on põõsad täiesti asendamatud. Aed on nii suur, et seda ainult lilledega haljastada pole võimalik ja ainult lilled ei jääks siin isegi näha. Põõsad aga annavad aiale lisamõõtme ja just nemad kujundavad aiaruumi. Tekivad niisugused mõnusad sopid ja nurgakesed. Samas aitavad pehmendada ka tegelikult ju aeda sobimatut materjali-kergplokki vms. Veidi varjavad aias vajalikke, aga ekponeerimist mittevajavaid kohti ja suurtele rohelistele pindadele lisavad vajalikul määral värvi. Kui ma neid istutasin, ei mõelnud ma säärastele asjadele. Nad kõik on leidnud omale kohale üsna juhuslikult, lihtsalt oli säärane tunne, et just selles kohas tahab mingi konkreetne põõsas kasvada. Sellele, millised vaated on praeguseks aias kujunenud ma ei mõelnud. Ei mõelnud eriti ka värvidele ega mingile kompositsioonile. Aed kujunes just nii nagu tahtis.
Õite raskuse ja mesilaste all lookas kaunis veigela peitis enda taha kapsapeenra ja kompostri. ja teiselt poolt vaadatuna aitab rõhutada üle kuuseheki paistvaid samatoonilisi, aga tunduvalt heledamaid suuri sirelipuhmaid. Ma katsin ta pildil isegi kinni- koht tundus hoopis vaesem ja ilmetum.

kuigi hariliku sireli sordid on veel täies õies ja hullutavad oma lõhnaga, näitavad juba värvi ka ungari sirelite sordid.

Koehne pihlakas on ju tegelikult puu, aga olemiselt jääb ta põõsaks. Minu meelest on ta vägagi sobilik seal pruuni-rohelise turbapeenra läheduses.

Ja põõsaspojeng oma taldrikusuuruste õitega on ju tegelikult puitunud okstega põõsas, mitte lill. Tänavu sai ta endale ka valgeõielise kaaslase ja loodetavasti näitab ta end juba järgmisel aastal.

Juba näitavad veidi värvi ka kibuvitsad ja varsti on aias uued lõhnad. Ja siis on kord ebajasmiinide käes.

Selle jalutuskäigu võtsin ma tegelikult ette hoopis teisel põhjusel. Käin ja mõtlen juba tükk aega, et mitte ainult see vana kiviktaimla, vaid kogu lillede istutusala vajab kapitaalremonti ja seda peaks vist enamvähem korraga tegema. Lilled on kasvanud väga kaua ühel kohal, muld on jäänud väga vaeseks ja järel on ainult savi. Mõned taimed on üle kasvanud, mõned endasse liiga palju umbrohtu lasknud, mõned end ohjeldamatult külvanud. Ja ega pärast neid kaht põua-aastat pole aed ju ka endiselt taastunud, ka tühikuid on üksjagu.

Asfalti loomulikult ei tule. Ainult üks tark tüdruk teadis seda arvata, et mul hoopis muu salaplaan on.

Aga mingid katted küll, sest mitte miski ei tee mind nii närviliseks ja tigedaks kui igale poole jõudev ja laiutav umbrohi. Siin ei aita head sõbrad kakskätt ja kümmesõrme samuti mitte, sest mõni muu atribuut kipub alt vedama. Mõtlen, keda jätta, kellest loobuda, kes ära anda. Ja kuidas seda kõike, mis mu peas aina konkreetsemaid piirjooni võtab, sedasi korraldada, et see ka maa-aeda ja aia ülejäänud osadega sobiks. Sibullillede katmine on küsitav, neid peaks ju tegelikult igal aastal üles võtma. Iiristel on see omapära, et nad tahaksid veidi jalutada, seega eriti ümbritsevat pinda katta ei saa. Aga neist ma ei loobu. Tegelikult olen ma enam-vähem välja mõelnud, mis ja kuidas. Osa vaja katte alla saada nagu hostad, osa vist maast kõrgemale tõsta nagu köögiviljad ja osa lilled hoopis potti pista. Vaja ainult erinevad vajalikud materjalid kohale tarida ja kuskilt otsast alustada. Ju see praegu ilusa koha peal väga ees olev mullahunnik juba teadis, et teda siin vaja läheb:)

Enne on aga vaja praeguseni ripakil ja miskil põhjusel takerdunud "projektid" ära lõpetada. Koerast on üle saadud, aga sabadest näed siis, mitte:( Olgu, küll nad ka veel sel aastal saavad tehtud. Neile ma enam ei mõtle.

Aga mingid uued plaanid ju lihtsalt peavad olema:)

Sajab juba päris kenasti ja kuskil kaugemal on ka kerget kõminat kuulda. Vihma on küll hädasti vaja, sest kilplehe lehed ei jõua kuidagi kasvada ja laudleht on end juba päris pikali visanud. Ega neil teistelgi lilledel kerge ole. Kasta ju võid, aga kui seda taevavett kasvõi paari piiska lisaks ei tule, et ole kastekannust eriti kasu. Ja paar päeva tagasi istutatud puud - kuldse auraga kask, keerdvõrseline lehis, sile toompihlakas ja veel mõned vajavad ju ka hädasti vett. Ja no me ju istutasime....:D