SUVEÖÖ UNENÄGU

Täna nägin ma ilusat und. Väga ilusat:) Et siis kõndisin aias ja kõik oli iseenesest korda saanud. Tee oli valmis. Vana kiviktaimla uueks saanud. Aeglasekasvulised väikesed kenasti paigutatud okaspuud vaheldusid ümberistutatud kääbusiiristega ja kogu mullapind kenasti kaetud. Aga suurde peenrasse jäänud tühikute asemele olid tekkinud uued kõrgekasvulised aediirised. Imetlesin tükk aega seda vikerkaart. Isegi lõhna tundsin. Ja kui ärkasin, oli veel tükk aega tunne, et olin peaaegu paradiisis olnud.
Kaua mul seal muidugi olla ei lastud. Ärkasid külalised. Ühed tulid, teised läksid. Kõiki oli rõõm vastu võtta, aga vahepeal kontrollisin õitsemahakanud lillede õigsust ja selleks tulin ka mitmel korral arvuti juurde. Ma lihtsalt vajan vahepeal sellist, noh - oma aega.
See internet on ikka üks imeline asi. Kirjutad, vaatad ja siis kogemata klõpsab sõrm mingile e-poele. Iseenesest:) Sel aastal ma enam lilli küll ei telli, aga vaadata ju ikkagi võib, onju?
Aga tegelikult- minus pesitsev hostahoolik sai tänavu oma ravimi kätte. Ja kui kevadel helistas ühe aiandi juhataja, et ta tõi puugurmaanidele (milline ilus nimi! ma polnud varem säärast isegi kuulnud) paar huvitavat asja, sain ka oma isu täis. Ja muidugi nõksu rohkem kui paar. Aga niisuguse meelespidamise eest ei saa ju muud teha kui inimest kallistada. Ja miks siis see iirisemaan peab oma osast ilma jääma?
Aga need iirised siis. Tegelikult ongi nii, et kui ma jõuan need kääbikud välja võtta ja ümber istutada, ongi peenras palju tühja ruumi. Ja mis siis sellega peale hakata? Umbrohtu kasvatada või?
Ohhh, ära saada mind mitte kiusatuse sisse!
Aga mida rohkem vaatasin, seda rohkem tilkus süda verd. Oleks ikka ükskord aeg hakata normaalseks ja mingitki piiri pidada. Teisest küljest, kellel siin hullumeelses maailmas ikka nii väga seda normaalsust vaja on.
Ja oma hinge eest peab ju ikka kõige rohkem hoolt kandma:) ja iirised ju seda teevadki. Esmapilgul on nad ehk veidi külmad ja kõrgid lilled. Aga neis on peidus niisugune õrnus, kargus ja kergus, elegants ja sarm, mida ei kohta ühegi teise lille juures.
No nii, käsi muudkui kirjutas - nagu mingi automaatkirjutamine. Olevat ju säärane asi ka olemas. Nüüd olen selle siis ära tundnud. Oi issus, see nimekiri on ikka küll liiga pikk. Igaks juhuks rehitsen ta üle, veidi on ikka vaja vähemaks võtta. Ja mille poolest siis pooled väljavalitud neist allesjäävatest halvemad on? Mkmmm, ikka võtan vähemaks. Lõpptulemus- nimekiri venis poole pikemaks:) Kuidas ma need mõned ilusad sordid enne nii kahe silma vahele jätsin?
Mis nüüd saab? Aga kui ma kirjutasin, siis ma kohe tundsin, kuidas ma ennast armastan:) Kohe irrrrmsasti:) Ja mul pole tegelikult ühtki tõsist põhjust, kolmest rääkimata, miks ma peaksin end piirama või piinama. Ja ma olen ennegi unes näinud, kuidas asjad olema peavad. Aga nimekiri on ikkagi liiga pikk:(
Ja mis ma siis nüüd teen?