LAS KALLAB....

Hommikuse paduvihmahoo magasin maha. Olin eile nii nördinud meie ilusate plaanide luhtamineku pärast, et võtsin ühe raamatukogust toodud R.Pilcheri ilus-armsa armastusloo unejutuks ja seadsin end õhtule. Noh, ja eks seetõttu kestis see hommiku-uni ka üsna kaua. Hea kah, kui pole ise vihma näinud, siis teda pole ka olnud:) Aga tibas ikka. Sain teha paar klõpsu

`Batik´ on oma õied avanud
kõik ülejäänu näeb välja umbes seesugune

kui hakkas uuesti kallama. Umbes kella 12 paiku jõudis siia ka korralik äike, mis seisis meie pea kohal umbes 2 tundi koos ikka ülikorraliku veega. Jaaa, see taevas on ikka väga õiglane. Kui siin aastaid tagasi ei saanud me kaks aastat järjest suved läbi piiskagi vihma, nii, et hävis pea kogu aed, siis nüüd saame me selle vähemalt tagantjärgi kätte.

Igaühel meist on oma saar või oli see hoopis sedasi, et igaühel meist on oma järv... Meie oleme varsti saarel ja ümberringi aina järved ongi. Kohe mitmed-mitmed. Juba mitu päeva ei jõua maa seda heldet vett enam neelata. Ja lilled peavad kõik vesiroosidelt toimetulekut hakkama õppima.

Isegi möödunud sügis ei olnud veel nii katastroofiline. Ja need meie kõiksugusemad tööd võivad ju ka järgmist aastat oodata. Ma ei saa ainult sellest aru, kuidas me nii äkki nüüd sinna Läänemere kaldale oleme asetunud.

Ja nüüd on ka mu mees veendunud, et aed tuleb asfalteerida, asfalteerida.... rohida ju mudas ja poris, kuhu ma üle pahkluude sisse vajusin, ei saa.

Ja täna on Tartus laulupidu. Kõik peolised teevad seal hommikust peale proove, sealhulgas mudilaskooris laulev lapselaps, kelle esinemisjärjekord jõuab kätte umbes 20.30

Ja nüüd keerab meile uuesti äikese üles, vihm pole veel hetkekski lakanud. Juba 2 nädalat järjest naudime me teda.

I´m singing in the rain.....:D