Ma olen ammu jaganud taimed kahte suurde rühma. Esimesed on targad, kes ei tule ilmaski enne mullast välja, kui kevad päriselt käes. Sõnajalad, hostad, siberlased ja veel väga paljud muud püsikud.
Teised nii targad pole. Nad ronivad esimeste päikesekiirtega maapinnale ja siis lõdisevad ja külmetavad jahedate ilmade ja vingete tuulte käes. No mida arvata sellistest rumalukestest? Oodanud veidi, tärganud ja puhkenud õide kõik korraga, nüüd otsi neid liblekesi ühekaupa taga. Ma tean küll, et lumi neile esimestele midagi ei tee, aga ikkagi.
Selle võrkiirise sordinimega on mul kerge segadus. Kõige rohkem sarnaneb ta `Sea Greenile`, aga tema on üle-eelmisel aastal istutatud hoopis teise kohta. Tema peab aga olema eelmise aasta uustulnuk. Võimalik, et tegemist on `Eyecatcsheriga`
`Painted Lady` esimene õis uppus lumme nii, et ta asukohtagi polnud võimalik täpselt määrata.
Nemad on palju arukamad. Ükski okkaline ei suvatse end märtsi lõpus liigutada uute võrsete väljakasvatamiseks.
Palju igihaljad kaitsevad en külma ja lume eest lehtede rullitõmbamisega
Viimase märtsi lume sulatasid eilne paduvihm ja tänane soojus +15,6C. Tiikidelt on jää läinud, aga maa on ikka veel sulamata.
Ja seda värvilist, kirevat, lõhnavat pole ikka veel kuskil, on vaid vihjed ja kerged lubadused.
Lumme kadunud amuuri adoonise esimene õis on lahti
Me oleme aastaid ostnud palju erinevaid krookuste liike ja sorte. Järgmiseks, hiljemalt ülejärgmiseks kevadeks on neist järel üksikud ja needki aeda pidi laiali väga imelikes paikades. Külm ja ebasobiv muld neid sedasi ümber ei paiguta ja edaspidi ma hiirte nuumamiseks neid enam ei muretse.
Mingid muudatused on täna siiski toimunud. Lumikellukestel toimetavad usinasti mesilased, päris palju näeb kollaseid ja kirjusid liblikaid. Ja meie valduste kohal nägime esmakordselt toonekurge lendamas.
Kask jookseb juba nädala
Aga seisakuaeg kestab.
Jah, aprillikuu on tõesti aeglane, sest ega aprillis tavaliselt midagi põrutavat ei juhtu. Meil on paraadpeenras kohati veel igikeltski all. Aga kui selline päike on, siis hakkavad need esmaõitsejad avanema ja mesilased on ka kohe jaol. Isegi ühte kirjut liblikat oli täna näha. Tuleb kirju suvi.:)
ReplyDeleteMa mõtlesin muuseas täna krookustest täpselt sama. Võrkiirised on palju tänuväärsemad kevadised õitsejad.
ReplyDeleteEi ole vist sibullille, mida närilised ei näriks...
ReplyDeletePäike võib ju soe olla, aga maa on kohati kylm ja hunnikute all on kõva kelts ja jää. Muru ka ei kiirusta, 1 soojem päev on kasvuspurdiks vähe.
Aga täna oli nii mõnus, kohe nii mõnus ilm, et ega teha eriti ei raatsinudki midagi, Niisama oli ka hea olla. No redis sai ikka kasvukasse ära külitud :)
ReplyDeleteMeil on maa sula (Ott kaevas ka komposti ringi), välja arvatud sügisel talgutel tehtud suure multšihunniku all, kuhu sai tookord unustatud aiavoolik alt läbi jooksma :D
ReplyDeleteKrookused kaovad ka meil tõenäoliselt kellegi aplasse kurku. Meie liblik oli kirju ja kurge pole veel näinud, pesitsevad üle põllu
ReplyDeleteNägin täna liblikate tantsu; kolmekesi tegid. Tumedad, kirjud.
ReplyDeleteJa mina mõtlesin just, et krookused on ühed püsivamad ja probleemivabamad sibullilled - ei taba neid haigused ega mõjuta halb ilm/talv. Aga vaat siis - kuidas kuskil!
ReplyDelete