KODUABILISTE MÄSS

Mitte ma ei tea, millega ma nad ära pahandasin. 
Olen nende eest ju kenasti hoolitsenud. Alati peale kasutamist pesnud, kui vaja, ka kuivatanud. Ilmaski pole ma neid löönud ega pildunud, pigem ikka silitanud. Üleliia ma neid ka koormanud pole, vajadusel on nad saanud piisavalt puhata. Enamusel neist on olemas ka oma hellitusnimed, ilusamad ja palju lühemad, kui tuimad ametlikud. Ja ikkagi on nii, et miski pole neile sobinud.
Uue pliidi elik Hanna-Liina üks plaat hakkas tõrkuma. Polnud veel kõige hullem, sest 3 olid ju korras, aga õnnetuseks lakkas kohe  töötamast teine. Ma ju ei teadnud, mis mind ees võib oodata, kutsusin kiiresti remondimehe. See vahetas välja need regulaatorid, millega küttekehi sisse-välja lülitatakse, asemele said teise firma töökindlamad vidinad. Olevat tüüpviga.
Järgnes arvutisaaga. Sel vahetati paar aastat tagasi ventilaator, sest ta parem külg läks nii kuumaks, et hakkas lauda kärsatama. Tegelikult oli ju ette teada, et vanake enam kaua ei jõua, aga üks viisakas riistapuu peaks sellest kuidagi märku andma, aga mitte lihtsalt ühel hommikul tummaks ja pimedaks jääma. Õnn, kui sul on olemas hea sõber, kel kuldsed käed ja ajud paremad kui mingid elektroonikavidinad. Tal tasus masssinale vaid peale hingata, kui see tööle hakkas. Oskajale ei juleta ju vastu punnida, aga tegelikult oli midagi lahti toiteplokiga. Et arvuti on mul hädavajalik tööriist ja ma oleksin pidanud niikuinii lõpuks ju XP pidanud uue operatsioonisüsteemi vastu vahetama, siis ei jäänud mul muud üle, kui minna ja tuua uus arvuti, sest kõik tarkpead ütlesid, et nii vanale riistvarale pole arukas midagi uut peale leiutada. Ma poleks sest ostust niikuinii pääsenud. Kui pikalt see parandatu, mis nüüd kaasale mängukonsooliks on, üldse vastu veel peab. Ta ju pea 14 aastat vana ja tulikuumaks läheb ta ikka.
Hakkasin lõunasöögiks lihale salatit kõrvale riivima. Kombain Molly tegi kaks korralikku tiiru ja siis saabus vaikus. Ka see riistapuu on vanake, aga mitte ehk töötundide poolest. Arvan, et ostsin ta veel rublaajal, siis kui osati kvaliteedist lugu pidada. Mees ütles, et tema ize teeb selle korda, aga ei osanud teda lahtigi muterdada:) Pole veel ei parandatud ega asendatud. Otsustan
Nädal tagasi avastasin, et köögis ei tööta põrandaküte. Ma ei teagi, kui kaua meil teda polnud, ta on rohkem selline abiküte väga külmadeks aegadeks. See ehmatas küll ära, sest põrandat ma üles lõhkuda poleks lubanud. Kõne teisele heale sõbrale, elektriinsenerile, kes tegeleski meie ehitusaegse elektrivärgindusega. Tüüpviga jälle lülitites, seda teati peale vaatamatagi. Selliste vahetustega saab alati mees ise hakkama. Vana jupstükk välja, poodisõit ja seejärel uus asemele.
Üleeile hakkasin pesema pesu. Laadisin masina ja lülitasin ta sisse, aga mu Berta võttis kätte ja tiksus kiiresti, kuskile pidama jäämata, rõõmsalt kellale tiiru peale. Mis siis nüüd? Peaaegu täitsa uus masin. Ei hakka ma ometi pesu käsitsi nühkima. Proovisin veelkord, aga kui ikka esimese korraga on selge, et jonnipunn jonnipunniks jääb, pole enam temaga midagi tarka peale hakata. See oli küll tõeline hädakisa ja eile tormasid hääd sõbrad mind päästma räpaseks muutumast. No on see vast eesli kannatus neid pisividinaid lahti ja siis jälle kokku pusida. Ma olen küll rahulik inime, aga oleksin kogu selle kupatuse vist peale paari tundi prügikasti visanud. Õnnetuseks ei krooninud kogu seda vaeva edu. Masina süda võeti kaasa, sest selle skeemi mul ju polnud ja inimestel hakkas uneaeg ka juba kätte jõudma. 
Kogu see jantal on mahtunud ühe kuu sisse. Kuidagi paljuvõitu. Ja üldse tundub, et kõigisse neisse lülititisse on need tüüpvead sisse programmeeritud. Tarbimisühiskond. Ja mis kõige hullem, reostamisühiskond! Kuskile peab ju need kõlbmatud paigutama.

Plaanilisena ootab järge sügavkülmik, ka see ikskümne-aastane teeb oma viimaseid hingetõmbeid. Aga ta on nii tubli olnud, et mitte kuidagi ei saa talle seda väsimist pahaks panna. Kindlalt nõukaaegne asi veel. See on päris selge, et kirstu ma enam eladeski ei taha. Ma võin ta ju sügisel korralikult sorteeritult ladustada, aga lõpuks on seal ikkagi kõik sassis ja põhjast midagi kätte ei saa, kui just kogu mansahvti ümber ei lao või sinna ise jalgupidi sisse ei roni. Ja pealekauba on soojade kätega äkki -18C ukerdama hakata tõeliselt enesetapjalik tegevus.
Aga on väga suur vahe, kas mina planeerin mingi eseme vahetust või hakkavad nad ise ootamatult tõrkuma ja kogu mu elu sassi löövad.

Avastasin Lars.Kepleri. Küll ma mõtlesin, kuidas neid tema teoseid ühe sõnaga iseloomustada. Peaks olema midagi niisugust - psühholoogilis-psühhiaatrilised krimipõnevikud :D Ühe sõnaga ei tulnud välja.