AARETE SAAR

Tänane hommikupäike kuldas me kavatsust  võtta ette teekond sügavate laante varju peitunud aardelaekani.  Mida muud see Järvselja taimeaed endast siis kujutab.
Sõit oli ilus, pisut pilvisem küll, aga nii oligi lihtsam. Päikesepoolsed kallakud on täis siniseid silmakesi, tärganud orasepõllud rohetavad ja pajudel on korralik halo ümber.
Ju oli päikesel  kiirus suurem kui autodel, sest tema oli jõudnud juba enne meid kohale. Veidi rumal jutt küll, aga täpselt selline tunne tekkis mul väravast sisse sõites.
Sa mu meie, mis seal kõik sügisega sündinud on. Müügiplats on vist suurenenud kümnekordseks, istutusalade pind samuti suurem ja vastvalminud suur kasvuhoone taimelastega asustatud. Kui ma vaatasin hilissügisel pilte, kus võeti üles vana hekki, mis minu jaoks oli justkui taimeaia sümbol, siis tegelikult seda rüüstamistööd isegi ei märganud ja see ei häirinud kuidagi. Vastupidi, õhku ja avarust ja ruumi oli aed tublisti juurde saanud.
Ma mäletan seda kohta üpris nukra ja mahajäetuna, kui seal aastaid tagasi tehti lõpumüüki ning aias kössitasid üksikud omale kodu ootavad väsinud puukesed. Ja mul on nii hirmus hea meel, et Järvselja on iga aastaga muutunud aina kaunimaks ja tema elujõud muudkui kasvab.
Taimi saab muretseda ka muudest paikadest, aga nii säravaid silmi kui Kaiel ja nii sooje kallisid muudest puukoolidest küll võtta pole. Kevadine käik Järvseljale on kindel märk sellest, et hooaeg võib raudselt alata.
Varandust on seal palju. Mina olen ammu välja kasvanud sellest, et puukoolis lihtsalt niisama ringi tuiata ja vaadata, kas mulle midagi sobib või mitte. Ilma korraliku eeltööta ei saa midagi. Kodus arvuti taga istud rahulikult, lappad nimekirju edasi-tagasi ja mõtiskled, kas mingi taim sobib minu ja me aia hingega, kas tema jaoks on sobilikku kohta ja mis peamine, kas meie aed üldse vastab ta nõudmistele.
Aga vaatamata kindlale eesmärgile jääb ikka näppu ka midagi säärast, millele varem üldse ei mõelnudki. On sääraseid tegelasi, kes lausa ise hüppavad autosse :) Täna oli sellisteks üks kirjulehine korea forsüütia `Kumsom` ja tähkvaher. Okkaliste ja muu pudi-padi tellimus oli varem teele saadetud. Mis me terrasile täpsemalt lisandus, selgub homme.
Täna aga ootas meid kodus lapsuke, keda me polnud mitu kuud näinud. Seda lühikest ajakest, mis mu kallid külas on,  ma muudele tegevustele ei raiska.
Hilisõhtul läks Muhedikupapa veel istutama. Maha said 3 paljasjuurset magesõstart `Schmidt`, mis meil hekist puudu jäid ja eile kohale pandud 3 okaspuud, mille istutamistahtmise segas paduvihm.
Selleks ajaks oli tõusnud nii vali tuul, et ma hakkasin juba muretsema, kas tal tuppa tulles on ikka pea veel otsas või mitte. Säärast vihinat ja vingumist pole tükk aega kuulnud.
Ju annab säärase häälega oma tulekust lõpuks märku kevad. Üürnik on öösel või varahommikul oma talvekorterist välja kolinud.
Aed hakkab oma tardumusest välja tulema.