KÖÖGIVILJANDUSEST

Kui hakkasime suvekodu rajama, olid lapsed veel väikesed. Pisikesele maalapile pidid mahtuma mõned viljapuud ja marjapõõsad ning arvestatavalt suur pind köögiviljade jaoks. Ära mahutasime ka enda ehitatud lihtsa kasvuhoone. Ja alustuseks sobis pisike püsikupeenar seitsme karikakra ja veel mõne tundmatu ilutaimega päris hästi.

Meil olid head naabrid, kes aitasid põldu harida mehhaniseeritult. Aga me tegime ka väga palju ränka käsitsitööd, mis kõik kuhjus vaid nädalavahetustele. Kaevasime, kõplasime, rohisime, kastsime. Erilist valikut polnud, kauplused olid juurikakraamist, rääkimata marjadest ja puuviljadest täiesti tühjad. Turg aga polnud tudengipõlves taskukohane.

Raske oli. Aga tagantjärele mõeldes on mul hea meel, et meie lapsed kasvasid puhta toidu peal.

Ajad muutusid. Naabrimehest sai manalamees, ümberringi lõpetati loomapidamist, lapsed said suureks ja hakkasid kodust välja lendama. Saagid muutusid kehvemaks, maa oli ühekülgselt välja kurnatud, sõnnik muutus suureks defitsiidiks. Päris selge oli, et me kahekesi ei tarbi ilmaski enam neid koguseid, mida kunagi kasvatasime ja rügamise isu oli ka otsas.

Kui me päriseks maale kolisime, oli üks kaheaastane periood, kus mul jagus aega vaid üha suureneva iluaia, vastutusrikka palgatöö ja oma ehituse jaoks ja kuigi meil oli esimesel aastal üks pisike peenrake tilli jm supirohelise jaoks, siis teisel aastal polnud sedagi. See oli ikka päris halenaljakas lugu, kui ma linna tööle sõitvale abikaasale ütlesin, et ole hea, kui tuled, too poest punt tilli ka. Nuta või naera, maad on meil 2 hektarit ja söögikraami ei kasva seal mitte üks gramm.

Nüüd on ajad veelkord muutunud. Kõike oleks kõikjal justkui külluses, aga süüa pakutavast ei kõlba peaaegu miski. Niimoodi nagu praegu, pole toitu kunagi solgitud ega taimi ja maad mürgitatud. Kui inimesel on olemas maa, siis võiks ju mingigi koguse toitu ise kasvatada. Muidugi pole see reegel, kes ei taha, see ei tee.

Sellest, miks me oma kõrgpeenrad tekitasime, olen varem kirjutanud. Eks see oli omamoodi eksperiment, väliskirjanduses kiideti neid kui mugavaid ja eriti kõrge saagikusega peenraid. Ja nii see oligi. Kogemata kombel valmisid meil aga soojad/kuumad peenrad. Niipalju mulda, et täita need kõrged peenrad, meil polnud ja nii moodustasid nende peenarde alumised kihid peenike oksarägu, umbrohi koos juurtega, sügisel hunnikusse jäetud puulehed ja heinahake. Vaid pealmine vast umbes 25cm paksune kiht oli selles peenras mulda. Kui alumine kiht kõdunes, oleme igal aastal sügisel kuhjanud neisse peenardesse puulehti, kevadeks on need peaaegu kõdunenud ja ma kobestan nad pinnasesse.

Kirjutamise ajal meenus, kuidas mu vanaema õpetas meid tegema väga saagikaid kurgipeenraid. Ta tõmbas peenrale sügava vao, pani sellesse igasugu rohelist sodi (heina, umbrohtu) ja kastis selle kõik keeva veega läbi ning siis katsime kogu kupatuse kõrvalelükatud mullaga. Seda meetodit olen ka praegu kasutanud ja mitte ainult aiaviljanduses, vaid ka siis, kui varakevadel on vaja istutada kiiresti mõni paljasjuurne ilutaim, aga maa on veel külmunud.

Kõik on hästi, kui kevaded ja suved on normaalsete temperatuuridega ja sademeid piisavalt. Köögivili kasvab kenasti ja pisikese peenra saagist jääb ka sügavkülmiku tarvis nii rohelist kui juurikaid peaaegu uue saagini . Igasugu kapsastest pidin aga ammu loobuma, sest mingid erinevad „tõhud“ sõid nad igal aastal ära, aga köögiviljale ma mürke pritsida ei taha.

Hull on olukord aga põua-aastail. Vaatamata ohtrale kastmisele ei idane ega mädane ükski taim ja loomulikult ei saa siis ka mingit arvestatavat saaki. Eriti kurb oli aiaviljale eelmine aasta.

Mõtlesin talvel, et huvitav on see, et oma iluaias mõne uue osa rajamisel me ei kaeva aastaid, kasutame kas pimendamist või kohe kamarasse istutamist ja selle järel pinna katmist ja multšimist. Ja alati on taimedel hea.

Aga köögivilja kasvatamisel käitun ma sageli kui viimane juhmakas. Imelik. On aedviligi ju samamoodi taim kui mõni puu või püsik.

Jah, ka kõrgpeenardes ja kasvuhoones me ei kaeva. Kui mulda on väheks jäänud, siis mullaviljakuse parandamiseks lisame sügisel puulehti, komposti või värsket mulda ja kobestame selle kergelt pinnasesse. 

Aga niiskuse hoidmiseks peenardes ei tee me mitte midagi ja aina kastame ja kastame. Enamasti täiesti tulutult, sest väga kuumade ilmadega aurub pinnasest enam vett kui ta kastmisega saab. Ma räägin ja kirjutan ja annan nõu selle kohta kui kasulik on taimedele multšimine, aga köögiviljanduses ma ise oma head kogemust ei kasuta.

Tänavu käitume me pisut teisiti. Et ma saaksin kasvatada nii brokkolit, lill-, nui- ja käharat peakapsast, ehitas abikaasa koos pojaga ühele kõrgpeenardest karkassi, kuhu paneme katteloori, et sinna ei pääseks ükski liblikas munema ega kirbud hüplema.

Muretsesime ka 2 kasvutunnelit, mille all peaks hea olema avamaa paprikal ja veel mõnel õrnemal kultuuril ja mille alla igasugu lendlejad ei pääse. Rääkimata sellest, et taimed saavad kasvada ühtlasemas temperatuuris ja ühtlasemalt niiskes pinnases. Kohale on nad juba praegu asetatud seepärast, et muld soojeneks ja ohtrate sadudega põhjani märgunud kõrgpeenar ei kuivaks. 

Vabale, tühjale mullapinnale asetatud papp teenib sama eesmärki. Pilti tehes oli töö veel pooleli. Ka kapsakasti tühi pind on kaetud.

Samamoodi katsime kasvuhoones taimetühja pinna papiga, katteloori all aga kasvavad redis, spinat ja till. Enamik mu ettekasvatatud taimedest on kastidega loori all.

Toas hoian veidi aega veel 4-nädalasi tomatitaimi. Kasvatan osade kultuuride taimed ise ette seepärast, et neid sorte, mis mulle meeldivad, ma turult alati ei leia. Eelmise aasta kurioosum- mitte kuskil ei müüdud ja mitte keegi ei kasvatanud kähara peakapsa taimi. Hädast aitas välja hea sõber Haapsalust.

Ja loomulikult kavatsen ma peale taimede mahapaneku kogu pinna paksult multšida. Selleks, et muld säilitaks taimedele vajalikku niiskust, et pinnas ei kuumeneks liigselt üle ja et umbrohtudel poleks võimalik tärgata. Kõik ikka korraliku ja suurema saagi nimel.

Kui olin asjade üle sügavalt järele mõelnud, sattusin kogemata kullasoonele, ühele seminariseeriale biodünaamilise aiandamise kohta.

Kõigest, millel mina praegu peatusin põgusalt, räägitakse neis venekeelsetes videodes väga põhjalikult. Seal suurel maal pööratakse väikepõllundusele suurt tähelepanu. Loomulikult on olemas ka inglisekeelset materjali maa aruka harimise kohta, aga seal on see üksikute fanaatikute hobi ja enamasti saab üldpildi kokku panna üksikuist kildudest. Lääne inimene oma imepisikeses aias pole harjunud endale toitu kasvatama ja tarbib seda, mida kauplused pakuvad. Keda huvitab, leiab edasi liikudes ise materjali juurde, sel seminaril on alati ühesugune logo

https://www.youtube.com/watch?v=JhmMdeHpJ_E

https://www.youtube.com/watch?v=BkauwdmDSko

https://www.youtube.com/watch?v=5GF-mvpqIZs

https://www.youtube.com/watch?v=YV_vDOJ1i-A

https://www.youtube.com/watch?v=oJx1AK18rrs

Aias ei pea end oimetuks rügama, mõnikord on kasulikum kasutada mõningaid nippe, et saada väikese või peaaegu olematu vaevaga palju. Nii, et tagasi alguse juurde :). Ära kaeva, ära rohi, ära kasta. Aga, et seda mitte teha, on vaja õige veidike  teha midagi muud.

Pühenduse, mida esmapilgul ei märganud, leidsin ka kätte. Asjaosaline saab aru :)