Kevaditi ma vahel ikka imetlen, et kui usinad kõik meie nooremad aiandajad ikka on. Kui kirjutatakse, et külvatud on seda ja teist ja niipalju veel kolmandat ka, siis hakkab mõnikord piinlik, et endal natike seda ja õige pisut toda ja ehk vast piisabki.
Sügisel aga naeran endamisi, sest isegi see natike osutub paljuks ja kui ma ka nii virk oleksin kui kõik teised, siis poleks mul selle saagiga kuskile minna. Hea vähemalt, et tütar mustad sõstrad ära korjas, endale ja meile ka natike, maasikad ja kirsid said juba veidi varem tallele. Moose ma ei keeda, igasugu salateid ka mitte. Pole nõudlust.
Kui olime pidanud ootamatult 1,5 päeva ära olema, siis anti mulle kaasa pangetäis kurke, enda saak läks ju aia taha.
Aga enne kui neid hakkasin sisse tegema, istutasime maha 10 potikest. No seda oli nii väheke, et ei jõudnud alustadagi kui juba oligi lõpp käes. Ma ei tea, aga see lihtsalt juhtub nii, et mistahes suunast tulles koduteele ikka mõni selline inimene end seab, kes neid potikesi tekitab ja eks need siis kuidagi haakuvad meie külge. Aga millised delikatessid need ka on, muahhh!
No nii, pisikesed kurgikesed pisikestes purkides näevad ilusad välja küll.
Täna oli mu mees eriliselt hoolitsev. Ta vist arvas, et tänase paduvihmaga võib mul igavaks minna, tõmbas kummikostüümi selga ja hakkas kasvukast tomateid tooma, ikka pang ja veel pang ja siis paprikad takkaotsa. Hakkasin neid siis sügavasse lõikuma, mingid risoto, borshi, seljanka, pastakastmepõhjad peavad ikka endal võtta olema.
Aga kui järjekordne pang kööki ilmus, soovitasin mehel seenele minna:) Assaaa, no nii sõnakuulelikku kaasat kui mul annab ikka otsida. Ega ta seda kaks korda küll lasknud öelda, haaras tühjaks saanud pange ja kadus. Tagasi ilmus ta üleni särades. Olidki seened! No ma ka säraksin kui need kuldpuravikud ja lambatatikud keegi ära puhastaks ja valmis teeks.
Vahepeal oli küll tunne, et köögist oleks kui sõda üle käinud:), hea, et mul rohkem neid potsikuid pole, mida kapist välja kiskuda ja pesemiseks ära mäkerdada.
Nüüd võib jälle mõned päevad lulli lüüa. Järgmiste seenteni. Või pottideni:)
Väga põnev on, mis seal 10s potis kasvas. Ma pole selle peale tulnudki, et tomativärki võiks ka külma panna :(
ReplyDeleteVahepeal mõtlesin, et paneks toorest õuna, noh püreestaks ära ja ...
Kui mina metsast tulin, siis mõtlesin ka, et ah, oleks mõni perenaine käepärast :D Küll sel Muhedikupapal on vedanud:D
Aga see potimagnet on vist igal aednikul küljes. Mõtlesin, et ei vea midagi Tartusse, aga siis leidsin ema aiast deutsia ja nüüd ihun noortele kasvudele hammast ja siis veel tahaks mesiohakat kodustada. Nii see lähebki...
Kuidas tomateid sügavkülma panna? Hakitult küll, aga kas mingis segus koos teiste fruktidega?
ReplyDeleteHakitud tomat säilitab sügavkülmas suurepäraselt oma maitseomadused ja teda võib sügavkülma lõikuda koos paprika, suvikõrvitsa, porru, aedoa, isegi ribastatud porgandit ja ma arvan, et ka muu rohelisega nt. säärase mugulsibulaga, mida ei saa pikalt säilitada.Soola ei pane.
ReplyDeleteAga kõiki võib ju ka eraldi panna ja siis vastavalt vajadusele võtta neid pakikesi nii kuidas vaja.
Salatiks ta eriti hästi ei sobi, läheb pisut vesiseks, aga on suurepärane toidu valmistamiseks, kuid ei tohiks enne üles sulatada. See on ainuke võimalus südatalvel saada toidule värske tomati maitse, poes müüdav pole ju eriti tomati maitsega.
Mina olen tomatit või neid segusid kasutanud nii, et kuumutan neid pannil kuumas võis ja siis vastavalt vajadusele kallanud supile või ühepajatoidule või lihale või teinud peale kastme vms. Ka kasutan nii, et praen enne pannil sellises järjekorras küüslauku, ingverit, sibulat, külmutatud paprikat või külmutatud paprikat-tomatit, selles segus edasi hakkliha või kanafileed ja siis peale riis, niipalju vett või puljongit, et riis on kaetud ja lasknud haududa kuni roog valmis.
Sügisel on lihtsalt nii palju tööd, et kui sügavkülm on olemas, siis ma enam mingite kuumutamismeetoditega aega ei raiska. Ja ma arvan, et kõik hea neis juurikates säilib nii paremini.
Õuna pole proovinud, aga pirn sügavkülma ei sobi.
Eelmisel sügisel lõikasin ploomid pooleks, kivid välja ja siis pisut suhkrut peale (muidu väga hapu) ja külma. Tomatit peaks küll nüüd panema, nii põnev!
ReplyDeleteAitäh, Muhedik!!!
ReplyDeleteKui abikaasa juubeliralli läbi saab, tahaks Sinu juhendite järgi katsetada. NII PÕNEV!
Ehh, tere tulemast köögikatade seltsi! Kuhu Sinagi pääsed!
ReplyDeleteNuh, ma arvan, et see staazh mul tüki maad pikem kui Sul:)
ReplyDeleteEh, aga kas teil mehed ei imesta, et kuhu te need purgikaaned panete - konserveerite nad purkidesse või?
ReplyDeleteAga kui pere on just nii suur nagu ta on, siis hea kui keldrist miskit võtta, ainus mure, et ei tea kuskohalt saaks veel tühje purke ja kümmekond m2 riiuleid :)
Ilus lugu tõesti. :) Aga kus pildid on?
ReplyDeleteAhh, et kuldpuravikud.. Mnjah... küll need oleks praekartuli kõrvale head. (A)
:))
ReplyDeleteRiiuleid saab laudadest, kõlbavad ka mingid tihedamad restid vms, hädapärast ka pingule tõmmatud kartulikott, ma mõtlen. Purkide saamiseks tuleb osa täidetuid tühjaks süüa.
Pilte pold nõudevirnapesu juures aega teha:)