PROJEKTIVÄLINE ehk nagu punane rätik härjale

Hunnikud on ühed imelikud asjad. Kuigi peale nende mingiks otstarbeks tekitamise tuleks nad ära kasutada ehk ära kaotada, on neile hoopiski omane paljuneda ja suureneda ja end püsivalt sisse seada.
Kõige jubedam neist oli minu jaoks ükskõik mis ilmakaarest või aiaosast vaadatuna kord suurenev, kord veidi vähenev, aga mitte kunagi kaduv hunnik, mille kohta kõik teised seletasid, et see olevat äärmiselt vajalik lõkkeplats, aga minu arust oli ta meie õue kõige ehtsam peletis. Mida koledamaks ta minu jaoks muutus, seda rohkem ta end mu vaatevälja sättis ja seda rohkem ta mind ärritas.
Võiks ju olla päris heas vaated kui neid ei lõpetaks säärane asjandus

Isegi vanast aiaosast vaadates oskas ta mulle otsa vahtida:(

Hunniku kõrvale tekkinud labidas laseb oletada, et mu igapäevasest virinast on vist kasu olnud:)

Täna õhtuks on ta siis lõpuks kadunud:)

Et ta mitte kunagi ei mõtleks selle kohale tagasi tulla, istutasin sinna ruttu-ruttu ühed pisikesed vahtrad (A. micranthus), kes kohe ootasid säärast tuhahunniku aset. Jaapani mäenõlvadelt pärit lubjalembid ei kasva meil kindlasti suurteks puudeks, vaid jäävad tõenäoliselt keskmisekasvulisteks põõsasteks. Ma loodan, et nad meil ikka vastu peavad, sest olen neid mitu aastat karastanud ja kõikvõimalikul viisil väntsutanud.

Hoopis teine asi ju:)

Ma ei tea, kuidas teistel, aga meil tekib seda põletamist vajavat kraami iga veidi aja tagant ja üks säärane koht peab majapidamises loomulikult olema, nüüd valisime säärase, kus ta kedagi ei sega.