Mulle meeldivad suured istutusalad.
Hulk väikesi, hajali pillutatud lillepeenraid pole päris minu jaoks, suures aias võivad nad mõnikord isegi meenutada kalmukünkaid. Muidugi on see maitseasi ja iga inimene teeb oma aeda nii nagu talle sobib.
Vahel on on aga mõnetine suure tükeldamine hädavajalik, minu puhul siis nii, et üldmuljeks jääks ikkagi suur istutusmassiiv.
Juba siis kui oli selge, kuidas need erinevad uued ja vanad püsikutealad ühendatud saavad ja algas pojengide ümberistutamine, juurdlesin ma selle üle, mismoodi saaks katta ka kasvõi väikese osa vanemast aiast. Veidi hiljem 16.07, siis kui olin kätte saanud oma suure üllatuse, ei mahtunud kõik aediirised olemasolevale pinnale ja ma olin sunnitud nad lubama osaliselt ka uuele alale s.t. suurenes rohitav pind, mis mulle sugugi meeltmööda polnud. Tähendab, ikkagi on vaja katta mingitmoodi veidi ka vana ala.
Katmiskõlbuliku taimevalikuga pole probleemi, aga mismoodi pinnakattelt üle minna rohitavale alale, oli küll segane.
Haa:)! mõnikord on meeste laiskusest või kiirustamisest ka kasu. Suures ümberistutamise tuhinas valis mees uude istutusalasse pääsemiseks endale ühe huvitava raja läbi lillede kuigi kümmekond meetrit eemale oli ju ometi just tehtud lausa mitmemeetrine läbipääs. Oleks siis veel üks kord, aga neid minekuid ja tulekuid järjest enam tallatud rada pidi oli ikka mitmeid. Vaatasin seda käimist ja olin endamisi päris kuri, sest ühe mullast jalgraja rohimine on üksjagu raske tegevus ja ega ta väga ilus välja ka ei näe, pealegi näitab üle lillede karglemine nende vastu üles suurimat lugupidamatust. Et see vanade pojengipuhmaste ülessangutamine just kerge tegevus polnud, hoidsin aga oma suu kinni.
Siis turgatas, et kui tahetakse rada, siis olgugi rada, ainult, et ta tuleb ka korralikult vormistada ja seega on siis lahendatud veel ühe aiaosa katmine.
29.07 vedasin rehaga ette tulevase tee asukoha.
Samal päeval istutasime ümber veel mõned suuremad ettejäävad taimed ja teiselt poole avanes vanemale osale uus vaade.
04.08 sai paika esimesed 30x30 kõnniteeplaadid, algas nende loodimine ja siis ka jälle aluskatte paigaldus. Plaate proovisime paigutada mitut moodi, aga nii sai ta kõige rahulikum, mugavam ja põhjendatum.
Ilus. Olen ise ka sel aastal tegelenud "kääbaste" ühendamisega istutusaladeks, aga püüdnud jälgida just seda, et läbipääsud alles jääksid, sest ümber nende suurte istutusalade jooksmine ei ole töötegemise käigus ka tihti lõbus.
ReplyDeleteTükk aega andis mõelda, et kuhu see teerada tehti - lühikese ajaga nii suured muudatused jõutud teha :)
ReplyDeleteJa teil vist seda muret pole, et peaks unistama suuremast maalahmakast, võite veel mitmeid aastaid uusi projekte teha ja ellu viia, igatahes endal ka selline hea tunne nagu oleksin ise sellega hakkama saanud :DDD