SUVEPROJEKT 2011 - ümarad numbrid

Neljakümneni on pisut veel aega. Ühel ilusal päikeselisel oktoobripäeval 1971 kutsusid mu vanemad meid vastostetud talukohta vaatama. Kuupäeva, mil esmakordselt seisin keset õue ja takseerisin ümberringi valitsevat kaost, ma enam ei mäleta. Armastus esimesest silmapilgust see polnud, äratundmine saabus veidi hiljem, siis kui puude tagant mets ehk võsa ja varemete vahelt silmapiir paistma hakkas:)
Küllap tulevad siis nüüd heietused, et kuidas kõik oli ja kulges. Hoopiski mitte. Kuigi mäletan ma ju kõike, pole ma minevikku klammerduja. Mis olnud, see olnud, mis läinud, see läinud, mis tulnud, see tulnud.
Praegu on vaid veider mõelda, et mu ema-isa olid siis nooremad kui mina praegu ja mu vanim laps on täna 20 aastat vanem kui mina siis.
Seda küll, et peentest vitsakestest ja pisikestest nutsakutest on kasvanud juba päris suured puud.

Olgu nende arengutega nüüd kuidas oli, aga 2001.aasta 13. augustil hakkas ühe linna 6-sektsioonilise viiekordse kivikarbi eest vurama esimene mööblikoorem maa poole. Kohale jõudsime me umbes kella 15 paiku. Ja see polnud enam selline kevadine või sügisene edasi-tagasi reis nagu neid oli olnud aastakümneid, vaid ühesuunaline pärisekssõit.

Kuidas üks paik, mis on sama elus kui inimene oma hinguse ja soovidega, võib sinusse sööbida või sina teda või tema sind omaks võtta, on üks elu müsteeriumidest ja ega see juurdlemine ja puurimine, et miks ja milleks ja kust see vastastikune kiindumus, sind kuskile edasi vii. Sellised asjad lihtsalt juhtuvad nagu ka veel paljud muud sündmused inimeste ja vist ka kohtade elus.

Kuigi seda ma nüüd küll ei planeerinud, isegi mõttesse ei tulnud, (talvel ju ei mäletanudki neid tähtpäevi), et me enda jaoks üsna oluliseks kuupäevaks peame oma suur-ja suveprojektid lõpetatud saama, läks see ometi just nii ja kogu kavandatu sai eile lõunaks teoks. Detaile selle tegevuse juures on palju ja need panen kirja valmimise järjekorras, et ikka endal ka meeles püsiks, edaspidi.

Tänaseks on restaureeritud, renoveeritud, ümber tehtud, suurendatud ja laiendatud aed hoopis teist nägu kui 40 või 10 aastat tagasi. Ja kuipalju ruutmeetreid pinnast või vett või katteid või kive või kuimitu meetrit müüre või teid või kõiksugusemaid hunnikuid selleks vaja oli, pole kõige olulisem, määrav pole ka see kui suur osa kõiges oli juhustel, kokkulangevustel, ettemääratusel või enda unistustel, otsustel, soovidel, võimalustel ja tegudel.

Oluline on tänane tulemus, see, et me paik ja meie elame üht elu ja oleme üht nägu ja et üleüldse tunnen ma end üle tüki aja pea igas aianurgas hästi..... kui mõned üksikud häirivad hunnikud välja arvata:D.

Üleeilsest "Maalehest" avastasin, et täna 13.08 on rahvusvaheline vasakukäeliste / s.t. eriti andekate:D/ inimeste päev. Nädsa, mis kõik veel teada saab:)

Täna aurab maa eilsest päev otsa kastnud paduvihmast nii, et ma lausa kuulen, kuidas taimejuured seal maa sees toimetavad ja õnnest ohkavad, kogu ümbrus on mattunud tihedasse piimjasse uttu ja puud raputavad endalt üleliigset vett maha.