VÄLJA MÕTLESIN:)

Kevad on selleks korraks siis otsa saanud. Mis siis, et ta pigem hilja kui vara saabus ja seejärel kesksuve meenutas. Läks ta pikalt ja häälekalt nuttes. Tunnine suvi pilutas silmi, naeratas korraks läbi pisarate, aga siis otsustas samuti märjalt jätkata. Ja mu meelest võikski ta sedasi edasi kesta, sest nüüd on mul Plaan:)
Nojah. Kui kevadine suurprojekt sai üsna kiiresti teostatud, siis edasine jäi vinduma. Minu puhul ongi tavaliselt nii, et kui asjad pole lõpuni selgeks mõeldud ja peas tiirlevad mingid hägused välgatused, siis ei edene midagi.
Selge on see, et korda tuleb teha Järve tagakallas ja kohe peale pidustusi teostada esimese veesilma kapitaalremont. Kuna 20 aastat vastu pidanud kile on nüüd lõpuks nii räbalaks muutunud, et vesi seisab seal vaid põhja peal, tuleb ta lihtsalt välja vahetada. See pole väga suur probleem, sest tema kuju ja suurus ei muutu, aga üles tuleb võtta ja veidi muuta ka kaldahaljastust. Pole ka eriti suur töö, selle päevakese peavad need taimed vastu küll kuskil põõsa all, et siis sinna tagasi ja teistsugust täiendust saada. Kaldale lisanduvad ootavad oma kohale saamist juba tükk aega pottides.
Raamatutes on kirjas küll kogu maailma tarkus, aga alati ei tasu ka neid uskuda. Kui kunagi lugesin, et täiskasvanud mikrobioota läbimõõt on 1,5m, siis teda istutades jätsimegi talle laiutamiseks 2-meetrise ringi. Et ta kasvades omandab hiigelmõõdud ja praegu hakkab see vajadus ületama 6m, ei osanud me mitte kuidagi ette näha. Aga mikrobioota::DDD Kuulsin hiljuti reklaami, et müügile on saabunud kadakas "Mikrobioota", seda hüüti korduvalt maha raadios ja lugesin sama teksti ka mingis paberväljaandes. On ikka pealuu, kes sellise asja suutis välja mõelda. Nii me siis harimegi oma noori aiandajaid:) Varsti hakkame müüma kuuski "Mänd".
Olgu nende eriti "tarkade" reklaamidega kuidas on, aga meie mikrobioota on enda alla matnud kõik, kes tema kõrvale said ja tundub, et ta liigub üsna tempokalt edasi. See tähendab, et talle tuleb ruumi teha ja sealt üles võtta ja ümber istutada hunnik naabreid. Ja uuesti rajada läbipääs tagakuuri juurde. See tähendab, et sealt otsast siis jääb vana aed veidi väiksemaks.
Jah, aga see-eest, et ühendada ikkagi vana ja uus, nad on praegu omavahel imelikult nihkes, peab istutusala laienema. Hea, oleks muidugi aediiristele lisamaad saada, aga, et ma ikkagi vist ei saa kuskilt endale kolme aednikku ja et keegi, ju ma ise see olin, kunagi lubas, et rohitavat maad enam aeda ei lisandu, ongi kõik toppama jäänud, mis siis, et uue piirjooned on täitsa olemas.
Kui ma suure õitsemise ajal vaatasin seda, mismoodi mu aed välja nägi, oli see kõike muud kui ilus. Oli küll häid kohti - hostapeenar on vana rahu ise, uuendatud kiviktaimla samuti puhas ja vaadeldav, päris uut osa on samuti juba hea vaadata, aga vana on nagu maieiteamis. Ma ei saanud tükk aega aru, mis mind kõige rohkem selle juures häirib, aga ma MÕTLESIN SELLE VÄLJA:)
Pojengid on ilusad lilled. Nad on suursugused, ühed kõige võimsamad ja lopsakamad püsikud, kes pakuvad pillavalt värvirõõmu ja suvesoojust. Aga teistpidi meenutavad nad mulle oma ülisuurte õite, edeva värvirohkuse, raskuse ja pealetükkivusega kergete elukommetega tüdrukuid, kes pühivad enda kõrvalt kõik tagasihoidlikuma ega salli enda kõrval mingit konkurentsi.
Mikrobioota kõrvale läbipääsu rajamiseks on neist kolm vaja niikuinii üles võtta...Haaa:) Ja üles tuleb võtta ja ümber istutada kõik eri toonides roosad ja punased sordid ja istutada nad uude kohta. Las nad seal siis eputada, sest sellisesse segaistutusse nagu meil, nad lihtsalt ei kõlba. Kui nad endast veidi eemale lükata, värve veidi grupeerida ja neil omaette lasta seal ilutseda, muutuvad nad veel ilusamaks ja mõjusamaks kui nad on ega sega teisi õitsejaid. Mingi värviteooria peaks ikka meie aias ka kehtima.
Ja kui nende vahel kevadel õitsevad tulbid, kelle kolletuvad lehed jäävad hiljem suurte pojengipuhmikute alla, muutub aia üldpilt samuti hoopis puhtamaks ja rahulikumaks. Mõned veel pottides elutsevad sügisesed õitsejad peaksid sinna samuti kenasti ära mahtuma. Ja kogu see juba maha märgitud piirjooned saanud uus ala läheb kergkruusa alla, mis tähendab, et haritav maa ikkagi ei suurene, hoopis väheneb.
Et meil on tänavu augusti keskpaigas pisike juubel - meie ümberasumisest maale saab 10 aastat, siis selleks ajaks ehk olen ma oma suure plaani realiseerida suutnud.
Ja aediirised saavad ümberistutamisest jäänud kohtadele samuti ruumi juurde:)