PALMISAAGA ehk KÄIGE MU SÕNU, MITTE TEGUSID MÖÖDA

Kõik asjad, mis ette võtad, ei õnnestu. Mitte kellelgi. Igal inimesel juhtub äpardusi, eriti siis kui ta üldse midagi ette ei mõtle.
Sain mina eelmisel kevadel mai algul Wagneri karuspalmi ja me istutasime ta kohe välja. Kannatas ta välja kuu keskpaiga üsna pika külmalaine, mitmed kerged lumesajud, paduvihmad ja rahe. Hilisemas kuumuses ta muidugi mõnules, sügiseks oli puuke kasvatanud 11 uut lehte. Üldiselt soovitatakse meie kliimas teda talvel hoida ühtlaselt jahedas ruumis. Meil polnud seda kavaski, sest polegi olemas meil säärast +5C ruumi.
Algusest peale oli üsna selge, et ta peab talve õues üle elama. Kui elab. Mitmed sõbrad kahtlesid selles sügavalt, üks soovitas kohe ära visata, teinelubas mulle isegi suure preemia kui mul esimese inimesena õnnestub ta meie oludes väljas talvitada. Tuhka mul sest preemiast, aga lubasin küll, et kui välja läheb, panen plastmasslehed külge ja ma tahan teada, kes sest ikka nii väga aru saab:) Enne püsivate külmade tulekut kuhjasin talle tüve ümber veidi kergkruusa, sidusin ta jäigad lehed veidi kokkupoole ja nagu kevadel, ei puutunud ma teda enam enne -10C saabumist. Oma kodumaal kannatab ta välja ka -27C

Seejärel sai võrgule peale talvekangas ja igaks juhuks niiskuse kaitseks mullikile, mille jätsime küll pealt ja veidi ka alt lahti, et igihaljas puu ikka ka hingata saaks. Ja siis tuli see lumi. Palmi peal oli teda üle 1,5m. Mõtlesin mitmel korral, et peaks ta lahti kaevama ja kile ära koristama, aga siis tuli pikalt alla -30 külma ja ma otsustasin teda mitte puutuda.

Nii kui lumi vähegi sulama hakkas, see oli aprilli esimestel päevadel, korjasime kogu selle kaadervärgi kokku ja selle alt vaatas meile vastu säärane tuustakas:(((

Ootasime juuni keskpaigani. Kui mingit elumärki kuskilt ikkagi tulemas polnud, oli aeg ta välja kaevata. Avastasime, et ta juured olid täiesti elusad.
See suur preemialubaja ütles küll, et ma oleksin võinud need lehed rohelise aerosooliga üle lasta:D, aga ega see puud ikkagi enam ära päästnud poleks.

Ohhh, oleks ikkagi pidanud muretsema endale 3 puud ja need üksteise kõrvale istutama, aga talveks erinevalt katma-jätma. Selle ühe oleks siis samamoodi katnud (ega ma ette ju ei teadnud, et selline lumekuhil taevast alla tuleb), teisele oleks võrgu peale pannud ainult talvekanga ja kolmandaga poleks mitte midagi teinud. Kolm seepärast, et kõik eksperimendid korraldatakse alati samades tingimustes. Aga ega ma jonni ei jäta. Kui ma ta/nad nüüd endale toon, siis too talv ja ka suvi erinevad kindlasti mingite faktorite poolest tänavusest, lihtsalt tuleb uuesti proovida.

Põletasime ta jaanitules, aga ta oleks siiski võinud meil kenasti edasi elada. Ma ei oska ju tagantjärele öelda, et kas ta oleks olemas olnud kui ma oma talviseid häirekelli oleksin tõsiselt kuulanud. Päris selge on aga see, et ta ei külmunud, pigem haudus.
Teisi inimesi õpetan ma ikka mitte taimi üle hoolitsema, sest liigne armastus ei tee kunagi head. Nüüd siis sain ise sellega hakkama:((

See koht sai asemele korea vahtra. Mitmed uued liigid toodi meile mõni aasta tagasi katsetamiseks. Kuigi osa kaupmehi väidab, et nad on väga talvekindlad, pole see sugugi niisama lihtne, puu kodukohaks on Lõuna-Korea. Teistel, kes need puud prooviks said, on nad ammugi hukkunud. Meie omad olid 3 aastat potis üsna karmides tingimustes. Juua nad eriti ei saanud, väetamisest rääkimata. Talvel ei katnud, hoidsime neid püsti, mitte pikali, ka potte endid ei turvanud. Ka edaspidi ei kavatse ma neid katta. Kui ma neid juba niimoodi elama harjutasin, peavad nad samamoodi jätkama.