CHRYTOSA ja SIBTOSA

Eesti juurtega saksa teadlane dr. Tomas Tamberg on saanud hakkama sellega, millest paljud sordiaretajad unistasid tulemusteta aastakümneid.
Kui seni kasutati meil nii tuntud siberi võhumõõga sortide saamiseks vaid kaht liiki: siberi võhumõõka (I.sibirica) ja mandzuuria iirist (I.sanguinea) ja ülejäänud 11 liiki olid jäänud aretustööst kõrvale, siis seda mitte sellepärast, et nad poleks seda väärt olnud, vaid seepärast, et mitte kuidagi ei suudetud ületada nende ristamisel geneetilisi barjääre s.t. siberi iiriste sektsiooni kuuluvatel liikidel on rakutuuma kromosoomide garnituur erinev.
Ma ei tea, milliseid võtteid, olid need keemilised või mehhaanilised, kasutas dr.T.Tamberg, aga tal on õnnestunud edukalt ristata omavahel mitmeid siberi iirise sektsiooni kuuluvaid täiesti erinevate omadustega liike. Saadud ristanditele andis ta ka üldnimetused ja neid uusi rühmi on tal päris mitmeid. Mul on neist praegu olemas vaid kaks.
Oma suurimaks saavutuseks peab ta kuldkirjalise iirise (I.chrytosa) ja harjasiirise (I.setosa) ristamisel saadud uut hübriidset rühma Chrytosa-hübriide. Suurest hulgast seemikutest valis ta välja 3. Nad ongi tähistatud vaid numbritega ja on nüüd algmaterjaliks edasises aretustöös uute sortide saamisel.
Ilmselt ei paku nad väga suurt iluaianduslikku huvi, sest nende õied on suhteliselt väikesed, aga minu aias on nad ühed põnevamad iirised. Neil kõigil on selgesti tuntav kuldkirjalisele iirisele iseloomulik laik, kuid erinevad nad perigoonilehtede pikkuse, laiuse ja hoiaku poolest.
Eelmisel aastal saadud väikesed taimed elasid suurepäraselt üle eelmise talve, ka ei mõjutanud nende kasvu kuidagi käesolev noorte taimede jaoks väga halb kevad, kus pikad külmaperioodid vaheldusid kuumalainetega ning vegetatsioonialguse temperatuurikõikumised olid väga suured. Chrytosad on jõulise kasvuga ja andsid juba esimesel kasvuaastal mitu õievart.
Nr.1- alumised perigoonilehed hoiduvad tugevalt kaardus Nr.2 - alumistel perigoonilehtedel on täies ulatuses huvitavad triibud

Nr.3 on kõige laiemate alumiste perigoonilehtedega

Hoopis teine lugu on Sibtosa-hübriididega, kus ristatud on siberi võhumõõk (I.sibirica) ja harjasiiris (I.setosa). Sellest ristlusest on T.Tamberg saanud juba esimesed sordid, kes on üsna sarnased senituntud siberi iirise sortidele, kuid nad on suuremad, jõulisemad, gofreeritumad ja väga hea paljunemisega. Iga õievars on hargnenud kandelaabrikujuliselt mu noortel eelmise aasta taimedel, vähemalt kolmeks, ning igal harul on nagu tavaliselt kaks õienuppu.

`Berlin Violetta`

`Sibtosa Wine`. Kui rahe jättis kõik suured taimed puutumata, siis kõige pisemad aias leidis ta üles ehk selle sibtosa sordi pungadele oli ta teinud tõsist kahju

´Sibtosa Ruffles`

Ja nii nad siis jõesuudmes kõik kõrvuti õitsevad. Ühe aastaga on pisikesest ühe lehviku taimest kasvanud päris suured puhmikud.

Dr. T.Tambergil on ka suur huvi päevaliiliate vastu ning ta tegeleb ka nende aretusega. Tema päevaliilia sortide õielehed on paksud, kerge gofreeringu ning ilusate puhaste peente üleminekutega värvitoonidega, õievarred tugevad ilusa uhke püstise hoiakuga ja vähemalt need kingituseks saadetud sordid olid küll väga varased. Mõlemad puhkesid juba 12.juunil, noorte taimedena on nad ilmselt ka kuuma tõttu tänaseks juba ära õitsenud.

`Spinne in Lachs`

`Britz Melon`