VÄIKE VAHEPALA

Olgu kiidetud ilmajaam, kes päris õigesti lubas temperatuuri alanemist või hoopis need külmemad õhumassid, kust iganes nad ka ei tulnud ja kes ometi suutsid sest põrgupalavusest jagu saada ja veel tänan ma taevast katvaid pilvi, mis maale praegu nii vajalikku jahedust pakuvad. Lõpuks ometi ei tunne ma end ülekeedetud lillkapsana ja üle hulga aja nautisin ma terve pika hommikupooliku aias olemist ilma, et keegi mind kõrvetava piitsaga tuppa oleks peletanud. Silmapiir on juba veekalkvel ja aed ootab päästvat vihma, sest vihmutajad seda taevavett kuumaga kui õhuniiskus olematu on, asendada ei suuda.
Kogu eelmise nädala märksõnad oli kaks k-d. Kuumus ja külalised. Kuumus teadagi muutis ka külalised küpsetatud õunte sarnaseks, aga ju nad kõik ikkagi ellu jäid. Need, kes käisid nädala algupoole, nägid kindlasti rohkem. Nädala lõpuks oli aed päris pööraseks muutunud, ka taimed ei osanud enam kuidagi olla, osa õitses ära, osa puhkes tavatult vara, nii, et kõik üritasid näidata end korraga ja ausalt öeldes, polnud see enam sugugi ilus. Isegi üks floks oli osanud esimese õie avada. Kes meil siin järgmise nädala lõpuks alles on, ei oska ma ennustada, säärast õitepaabelit pole ma kaua näinud.
Kogu põllumajandus hakkab untsu minema. Kõik see, mis vähegi suutis, on osanud õitsema minna, lehti, kus vaja, pole enamasti ollagi, till on nagu...:D, tomatid hakkavad laest välja kasvama, aga ei suuda viljuda:(, ainult paprikal on hea olla.
Ma räägin alati kõigile, et taimede heaolu pärast võiks neid multshida. Ega see muidugi alati seda tähenda, et ma ka ise nii kaugele jõuan:) Aga kui see punalehine roos (R.rubrifolia) kasvas katteta, oli ta selline umbes põlvekõrgune puhmas, ilus muidugi ka siis. Üle-eelmisel aastal jõudis ta siis lõpuks katte alla ja nüüd pean ma teda küll aupaklikult alt üles vaatama, ülemiste õite nägemiseks on pea ikka korralikult vaja kuklasse ajada. Lootose leht on tänaseks selline. Kui ta jõudis veepinnale, oli ta pisike ja kuidagi imelikult kortsus. Järgmisel päeval oli ta end juba lahti rullinud ja laiali sirutanud. Leht on tunduvalt heledam kui vesiroosidel, vars kinnitub talle keskelt, mitte nii nagu vesiroosidel ja kasvab suuremaks lausa tundidega.

Aga.....:) Hurraaaa! Esimene uutest vesiroosidest `White Sultan` otsustas täna avada oma õie, virk selline:) Õis on muidugi veel pisike, eks ta ole ka ise lapsuke, 2 lehekestki teisel alles veepinnale jõudmas, aga peatselt on tal avanemas teinegi õis.

Vana olija `Marliacea Rosea` on end ammu korralikult sisse seadnud ja õisi on tal tulemas vist ... miljoneid:D. Selle mitmekordse ringitassimisega on tal veidi saanud räsida vanemad, äärmised lehed, aga uued kasvavad normaalsed ja ilusad. Ka konnakilbukad, vesikarikad ja kõik teised veetaimed on end hakanud päris koduselt tundma. Mõnd asukat on veidi näha pildi vasakus servas. Ei kujutanud see kaugelt saabunud hoopis teine vesi neile endast midagi halba.

Nüüd ehk saab jätkata planeeritud töödega, korrastada ripakil olev ja lõpuks maha istutada ka ammu pottides ootav. Eile õhtul said neist kõige hädalisemad maha, haigestunud iirised korrastatud ja ravitud (sellest edaspidi) ja muidugi kastetud, kastetud, kastetud...

ja täna jällegi hulgem iiriseid pildistatud:)