KURDAN ja VASTAN ja RÄÄGIN IIRISEROOSTEST

Ma ei saa hästi aru, miks ma ei saa või lihtsalt ei oska mitmesse blogisse kommentaare üles saada. Tsiil, Rohenäpp, nüüd Aidi, kõik need blogid, millel kommentaarium avaneb teksti all, mitte eraldi lehena. Võibolla ma ei peagi oma nina igale poole toppima ja võiksingi veidi vähem lobiseda, aga esitatud küsimustele viisakas inimene ikkagi vastab. Ma vähemalt arvan endast seda olevat, aga mine Sa tea:)

Kõigepealt nimetutest aediiristest. Neid on üldiselt väga raske määrata. On selliseid sorte, kelle tunneb ilmeksimatult ära ja keda pole võimalik mitte kellegagi segi ajada. Aga palju on ka selliseid, kes erinevad üksteisest vaid mikrotunnuste poolest. Üldse on aediiriseid maailmas ju üle 10 000 sordi ja veel hulk selliseid, kus nimi on aretaja poolt antud seemikule ja nad registrites ei figureerigi. Kogu seda tohutut iiristehulka ju ma kõike näinud ka pole s.t. ei oskagi neid kellegagi võrrelda. Aidi, ma veel uurin Su fotosid ja püüan aidata, aga midagi tarka ma praegu küll nende kohta öelda ei oska. Ka mina sain Sunwalkist sorte, kelle nimi ja nägu mitte kuidagi kokku ei lähe ja ma olen selle firma peale väga tige. Saadud sordid on ilusad, aga......

Aga ma nägin ka Sinu fotodel üht aediiriste väga haruldast haigust - iiriseroostet ja selle tõrjega on vaja küll kiiresti tegutseda.
Esimesed signaalid selle tõve kohta saabusid mai algul Pärnumaalt. Kirjeldati teda sedasi, et lehetipud on hakanud kuivama ja ei midagi rohkemat. Nii napi info järgi ei osanud ma midagi arvata ja soovitasin vaid need lehvikud tagasi lõigata nagu seda tehakse sügisel. Aitas, ja haiguse levik peatus.
Paar nädalat tagasi helistas üks kogenud iirisekasvataja Harjumaalt ja ütles, et tema iiriseid on tabanud mingi tundmatu taud, paar ööpäevaga oli kogu istandus muutunud pruuniks ning palus samuti abi. Võrdles ta levikut liiliate ühe tuntuima seenhaigusega.
Paar päeva hiljem nägin kahjustust oma silmaga ühes aias. Lehvikud oli üleni kuni risoomini punakaspruunid, veidi laialivajunud, kahjustunud olid ka noored kasvupungad. Veidi sarnanes see haigupilt sügisel levivale laikhallitusele, aga erinevused olid siiski olemas.
Veel paar päeva hiljem leidsin ka endal 2 nakatunud sorti. Mõlemad roosad, aga need on teadagi ju iiristest kõige õrnemad. Kuigi ma üritan igasugu erakordseid nähtusi pildistada, jäi seekord see mul tegemata. Sellest on mul tuline kahju, aga Aidi blogis on haiged iirised näha.

Ma teadsin, et lisaks laikhallitusele on olemas veel paar seenhaigust, mis võivad iiristele kurja teha. Ja kuigi ma olen väga uudishimulik ja tahaksin rohkem näha ja teada, arvasin siiski, et ma neid õnnetusi enda eluajal meil ei kohta.
Üks neist on scorch, millega on hädas USA lõunaosariigid, haigus algab samuti lehtedest, aga hävitab lõpuks ka risoomi ja juured ja on seal bakteriaalse juuremädaniku kõrval üks tõsisemaid aediiriste kahjustajaid. Kuna meie ilmad on ka ju väga naljakaks muutunud, ei saa ka siinmail enam midagi välistada.

Teine võimalik haigus, mida algusest peale kahtlustasin ja mida kirjeldas juba aastakümneid tagasi prof.Rodionenko, on iiriserooste, mida põhjustab seen Piccinia iridis. Kuna teda esineb nii harva, pole teda võetud väga tõsiselt ja seepärast ei teata täpselt, millistel põhjustel ta vohama hakkab.
Haigus on levinud peamiselt spuria-grupi iiristel, vahel haigestuvad ka siberlased ja väga harva aediirised. Haigus avaldub just varakevadel ilmade soojendes ja oma jõu saavutab iiriste õitsemise alguseks. Kõigepealt ilmutab seen end õielehviku lehetippudes ja liigub kiiresti allapoole. Lehed ja õienupp muutuvad punakaspruuniks (mitte hallikaspruuniks), vajuvad laiali ja kuivavad, aga hoopis aeglasemalt kui laikhallituse puhul. Niisugust nakatanud iirist pole mõtet millegagi pritsida, sest vohama hakanud seent enam ei hävita ja ei lehed ega õievars pole ju võimelised taastuma. Risoom haigusest ei tabandu, katsudes on ta igast osast kõva ja korras.

Tõrje on tegelikult väga lihtne. Nakatunud lehvikud tuleb risoomi küljest lahti lõigata ja põletada ning lõikekoht risoomil tuleb peitsida briljantrohelisega. Hea oleks risoomi ümber vahetada ka mullakiht umbes 10 cm sügavuselt või segada mingi väävlipreparaadiga, et hävitada mullas pesitsevad ja seal talvituvad seene-eosed. Mul väävlit polnud, segasin mulda tuhka ja kuiva topaasi. Tuhk üldiselt ei tapa seent, kuid ebasoodsas aluselises keskkonnas ei suuda eosed pikka aega elada ja paljuneda ja peaksid ikkagi pikapeale hävima.
Kogu protseduur tuleks ette võtta kohe kui haigust märgatakse, sest nakkus levib ka ju uutele, alles kasvama hakkavatele järgmiste aastate lehelehvikutele ja kui neid enam ühtki alles ei jää, siis vaatamata sellele, et risoom ei nakatu, pole ta võimeline lõputult kasvatama uusi lehe- ja õiepungi ja seega on sort määratud hukkumisele. Kahju on muidugi, et iiris sel aastal ei õitse, aga õiepunga varane mahalõikamine soodustab paljunemist ja see on ka üks võte, millega laisku paljunejaid sunnitakse seda tegema. Ńii, et suurest hädast võib teinekord teistpidi ka kasu olla.

Ma ei ole kindel, aga arvan, et need kaks viimast lumerohket talve, kus maapind jäi külmumata, oli kõiksugusematel seentel seal soojas suurepärased tingimused elutsemiseks. On ju viimastel aastatel rohkesti aedades olnud lumiseent, enamikes aedades on tugevalt kahjustunud seenhaigustesse nakatunud kadakad ja ebaküpressid. Looduses meil ju roosteseent leidub paljudel muudel kultuuridel, nüüd leidsid nad siis üles aediirise. Ja väga tõsiselt tuleb üle vaadata ka teised aiataimed, kes on seenhaigustele vastuvõtlikud. Need pole iiristele kõige paremateks naabriteks ja peaks võimaluse korral istutama iiristest kaugemale.