NAGU MEHHIKOS

Kuuma +30,9C. Õhk ei liigu. Kaktused õitsevad.
Opuntia phaeacantha x`Comanchica`

Agaav koduneb õues:)

SÜNDMUS!!!

Maailm on elamiseks üks põnev paik. Eks muidugi igaüks teab, millisel eluetapil mis kõige huvitavam ja avastamisväärsem oli, aga mul on tunne, et mida edasi, seda huvitavamaks läheb. No see ei üllata aiapidajaid juba enam mõnda aega, et meil on võimalik avamaal kasvatada kaktusi, aga ikkagi on põnev vaadata, mismoodi nad arenevad ja kohanevad ja üha enam õisi teevad.
Opuntia engelmanni var.dissecta O.x `Smithwick´ on nüüd meilt rännanud mitmesse aeda. Kahju, et ta kõiki oma suuri kahvatukollaseid õisi korraga lahti ei tee. Oma õienupu (vasemal õite ees) keerab ta ka hoopis teisiti lahti kui tavaliselt oleme püsikutel nägema harjunud.

Kämpferi iiris näeb välja selline, meil õitseb ta kenasti juba üle paarikümne aasta. Nende sordid meil kahjuks avamaale ei sobi.

Aga tänane päev, 29.06 on eriliselt tähelepanuväärne. Hr. Muhedik nägi varahommikul Eestis esimesena pseudata õit. Eks ta ole selle au ka ära teeninud kuna viimased aastad on tema tööde osa siin aias mõõtmatult suurem kui mul. Pseudata on kahe geneetiliselt täiesti sobimatu iirise, kämpferi iirise ja kollase võhumõõga hübriid ning esmakordselt maailmas õnnestus neid peale mitmekümneaastast tööd omavahel ristata jaapani teadlasel dr. Shimizul ning oma rühmanimetuse on ta saanud ladinakeelsete liigiepiteetide liitmisel - I. pseudacorus + I. ensata.

`Ryugan` on esimesena avanenud sordi nimi. Kevadine pikk kuumalaine vegetatsiooniperioodi alguses ei lasknud neil (nagu ka siberlastel ja teistel liikidevahelistel ristanditel) korralikult välja kasvada ja nii ongi ta lehtede kõrguseks vaevalt 20cm ning ka õievars ise 25cm, ka õie läbimõõt on kirjeldustest tunduvalt väiksem, olles laialisirutatult 12,5 cm, aga ta õitseb siiski:).

Teised sordid sel aastal ei õitse, aga nad on kõik alles ja esimese aasta järgi võin öelda, et nad arenevad paremini päikesepaistel. Poolvarjus on nad pisemad ja lehtede arv puhmikus samuti väiksem.

Kui dr.Shimizu nägi oma lapsukeste esimesi õisi, ristis ta need ka rahvakeelseks kasutamiseks "Shadow Eyes" iiristeks. Siin on näha, et sellel sordil on efektsete ripsmetega silma ümber lauvärv pisut laiali valgunud.

Kolmandana õnnestus seda pisikest imet näha Turkestanikal:)

PALMISAAGA ehk KÄIGE MU SÕNU, MITTE TEGUSID MÖÖDA

Kõik asjad, mis ette võtad, ei õnnestu. Mitte kellelgi. Igal inimesel juhtub äpardusi, eriti siis kui ta üldse midagi ette ei mõtle.
Sain mina eelmisel kevadel mai algul Wagneri karuspalmi ja me istutasime ta kohe välja. Kannatas ta välja kuu keskpaiga üsna pika külmalaine, mitmed kerged lumesajud, paduvihmad ja rahe. Hilisemas kuumuses ta muidugi mõnules, sügiseks oli puuke kasvatanud 11 uut lehte. Üldiselt soovitatakse meie kliimas teda talvel hoida ühtlaselt jahedas ruumis. Meil polnud seda kavaski, sest polegi olemas meil säärast +5C ruumi.
Algusest peale oli üsna selge, et ta peab talve õues üle elama. Kui elab. Mitmed sõbrad kahtlesid selles sügavalt, üks soovitas kohe ära visata, teinelubas mulle isegi suure preemia kui mul esimese inimesena õnnestub ta meie oludes väljas talvitada. Tuhka mul sest preemiast, aga lubasin küll, et kui välja läheb, panen plastmasslehed külge ja ma tahan teada, kes sest ikka nii väga aru saab:) Enne püsivate külmade tulekut kuhjasin talle tüve ümber veidi kergkruusa, sidusin ta jäigad lehed veidi kokkupoole ja nagu kevadel, ei puutunud ma teda enam enne -10C saabumist. Oma kodumaal kannatab ta välja ka -27C

Seejärel sai võrgule peale talvekangas ja igaks juhuks niiskuse kaitseks mullikile, mille jätsime küll pealt ja veidi ka alt lahti, et igihaljas puu ikka ka hingata saaks. Ja siis tuli see lumi. Palmi peal oli teda üle 1,5m. Mõtlesin mitmel korral, et peaks ta lahti kaevama ja kile ära koristama, aga siis tuli pikalt alla -30 külma ja ma otsustasin teda mitte puutuda.

Nii kui lumi vähegi sulama hakkas, see oli aprilli esimestel päevadel, korjasime kogu selle kaadervärgi kokku ja selle alt vaatas meile vastu säärane tuustakas:(((

Ootasime juuni keskpaigani. Kui mingit elumärki kuskilt ikkagi tulemas polnud, oli aeg ta välja kaevata. Avastasime, et ta juured olid täiesti elusad.
See suur preemialubaja ütles küll, et ma oleksin võinud need lehed rohelise aerosooliga üle lasta:D, aga ega see puud ikkagi enam ära päästnud poleks.

Ohhh, oleks ikkagi pidanud muretsema endale 3 puud ja need üksteise kõrvale istutama, aga talveks erinevalt katma-jätma. Selle ühe oleks siis samamoodi katnud (ega ma ette ju ei teadnud, et selline lumekuhil taevast alla tuleb), teisele oleks võrgu peale pannud ainult talvekanga ja kolmandaga poleks mitte midagi teinud. Kolm seepärast, et kõik eksperimendid korraldatakse alati samades tingimustes. Aga ega ma jonni ei jäta. Kui ma ta/nad nüüd endale toon, siis too talv ja ka suvi erinevad kindlasti mingite faktorite poolest tänavusest, lihtsalt tuleb uuesti proovida.

Põletasime ta jaanitules, aga ta oleks siiski võinud meil kenasti edasi elada. Ma ei oska ju tagantjärele öelda, et kas ta oleks olemas olnud kui ma oma talviseid häirekelli oleksin tõsiselt kuulanud. Päris selge on aga see, et ta ei külmunud, pigem haudus.
Teisi inimesi õpetan ma ikka mitte taimi üle hoolitsema, sest liigne armastus ei tee kunagi head. Nüüd siis sain ise sellega hakkama:((

See koht sai asemele korea vahtra. Mitmed uued liigid toodi meile mõni aasta tagasi katsetamiseks. Kuigi osa kaupmehi väidab, et nad on väga talvekindlad, pole see sugugi niisama lihtne, puu kodukohaks on Lõuna-Korea. Teistel, kes need puud prooviks said, on nad ammugi hukkunud. Meie omad olid 3 aastat potis üsna karmides tingimustes. Juua nad eriti ei saanud, väetamisest rääkimata. Talvel ei katnud, hoidsime neid püsti, mitte pikali, ka potte endid ei turvanud. Ka edaspidi ei kavatse ma neid katta. Kui ma neid juba niimoodi elama harjutasin, peavad nad samamoodi jätkama.

KUNINGLIK SININE

Aediirisest korraliku portree saamine on üksjagu raske. Aga ma ei teadnudki seni, et kõige raskemad pildistamiseks on tumesinised siberi iirise sordid, nii, et neil lisaks õigele värvusele õrnusest, suursugusest ja hingest ka midagi alles jääks. Küll ma valisin erinevad kella-ja päevaaegu, aga no ei tule need tume-, mustjas-, tindi- ja öösinised ning nende nüansid täpselt nii nagu elusal lillel. Aga ma vähemalt püüdsin...:)

`Plissee` - värvus on enamvähem, aga siidisest läikest on vähe järgi jäänud. `Shall We Dance` ongi säärane veidi suitsjas

´Prussian Blue` ka enamvähem õige värvus, aga välja pole tulnud kontrast läikivate siidiste ülemiste ja sügavsametiste alumiste perigoonilehtede vahel

`Regency Belle` tegelikkuses on kontrast tumedamate alumiste ja heledamate ülemiste perigoonilehtede värvuste vahel suurem

`Teal Velvet´ on üsna õige, õied on alles avanemas

`Ruffled Round´ peab olema veel hoopis tumedam ja läikima

`Blaue Fülle´ enamvähem õige

`Just Because´ fotol pole ka viga

`Shirley Pope` on peaagu must, väga sametiste alumiste perigoonilehtedega sort.

Mitmed eelmise aasta ameeriklased näitasid samuti end, aga ainult selleks, et nad ära kontrollida. Väikeste taimede õied polnud korralikult välja arenenud ja nende pildistamisel enne äramurdmist polnud isegi mõtet.

Küll olen ma pahane selle peale, et mõned aastad tagasi meie müüjatelt ostetud sordid on enamasti osutunud valeks ja nende määramine on peaaegu võimatu, sest ei tea ju sedagi, kust ja keda otsida. Ma ei saa sellest hästi aru, võiks ju sordil ikka õige nimi juures olla, usun, et ka siis leiduks neile ostjaid, aga sedaviisi pettes peaksid ka need kõige viimased ostuhuvilised kaduma. On ju kümneid muid võimalusi endale õiged sordid saada.

SULED JA SARVED

Jaanilaupäeva hommikul oli õhk veest paks, aga maapinnale ei jõudnud sellest midagi. Veidi hiljem hakkas paistma päike ja püsis õhtuni. Kella 19 paiku hakkas küll tuult tõstma, aga, et ta puhus iiliti ja oli väga õigest suunast, ei seganud ta ka jaanitule süütamist, kus leidsid oma väärika lõpu mitmed haiged kadakad, seenhaigustesse nakatunud ebaküpresside oksad, tugevates tuultes murdunud vana pärna suured oksad ja muud veel talvel murdunud pudi-padi, mida ei jõudnud maitules ära põletada. Aga kõige suurema üllatuse valmistas üks aediiris, kes viskas äkki välja õievarre ja avas jaanilaupäevaks mitu õit korraga.
Kõrgeid aediiriseid rühmitatakse õite värvuse järgi. Kõik iirisekasvatajad teavad, mida tähendab ühevärviline, kaheväviline ja -toonine, selged on terminid plicata ja luminata jne.
Umbes kümme aastat tagasi lisandus sellesse seltskonda ka mõiste- sarviirised. Need on sellised aediirised, kelle habe on pikenenud ja moodustab võrreldes aediirise tavapärase suhteliselt lühikese harjaselise habemega erinevaid kujundeid. Nii eristatakse sarve- ja lusikakujulist habet, aga on olemas ka selliseid, kus habeme tipus on kontrastne laik või kus habe on pikenenud ja tipus sulgjalt lõhestunud.
`Thornbird`. Kontrastne habe on veninud pikaks ja keerdub tipus sarvekujuliselt ülespidi

Kui ma pildistasin esimesi õitsejaid, siis liigutas tuul ´Mesmerizeri` õit. Pidin selle foto kustutama kui untsuläinu, aga nüüd avastasin, et tegelikult on ta päris hea sulgjalt lõhestunud habeme näitamiseks:)

Aga tänane jaanipäev on võrreldes eilsega küll niruvõitu. Sajab, kaks korda käis meist äike üle. Kõle ja tugev tuul. Temperatuurist ei tea miskit, rikkis termomeetrit ei aidanud ka korduv patareide vahetus, aga külm ja märg on. Vaatamata sellele, et kõik need, kes oleks pidanud alles täna õide puhkema, on juba lõpetanud või lõpetamas, on ikka ilus kah!

VÄLJA MÕTLESIN:)

Kevad on selleks korraks siis otsa saanud. Mis siis, et ta pigem hilja kui vara saabus ja seejärel kesksuve meenutas. Läks ta pikalt ja häälekalt nuttes. Tunnine suvi pilutas silmi, naeratas korraks läbi pisarate, aga siis otsustas samuti märjalt jätkata. Ja mu meelest võikski ta sedasi edasi kesta, sest nüüd on mul Plaan:)
Nojah. Kui kevadine suurprojekt sai üsna kiiresti teostatud, siis edasine jäi vinduma. Minu puhul ongi tavaliselt nii, et kui asjad pole lõpuni selgeks mõeldud ja peas tiirlevad mingid hägused välgatused, siis ei edene midagi.
Selge on see, et korda tuleb teha Järve tagakallas ja kohe peale pidustusi teostada esimese veesilma kapitaalremont. Kuna 20 aastat vastu pidanud kile on nüüd lõpuks nii räbalaks muutunud, et vesi seisab seal vaid põhja peal, tuleb ta lihtsalt välja vahetada. See pole väga suur probleem, sest tema kuju ja suurus ei muutu, aga üles tuleb võtta ja veidi muuta ka kaldahaljastust. Pole ka eriti suur töö, selle päevakese peavad need taimed vastu küll kuskil põõsa all, et siis sinna tagasi ja teistsugust täiendust saada. Kaldale lisanduvad ootavad oma kohale saamist juba tükk aega pottides.
Raamatutes on kirjas küll kogu maailma tarkus, aga alati ei tasu ka neid uskuda. Kui kunagi lugesin, et täiskasvanud mikrobioota läbimõõt on 1,5m, siis teda istutades jätsimegi talle laiutamiseks 2-meetrise ringi. Et ta kasvades omandab hiigelmõõdud ja praegu hakkab see vajadus ületama 6m, ei osanud me mitte kuidagi ette näha. Aga mikrobioota::DDD Kuulsin hiljuti reklaami, et müügile on saabunud kadakas "Mikrobioota", seda hüüti korduvalt maha raadios ja lugesin sama teksti ka mingis paberväljaandes. On ikka pealuu, kes sellise asja suutis välja mõelda. Nii me siis harimegi oma noori aiandajaid:) Varsti hakkame müüma kuuski "Mänd".
Olgu nende eriti "tarkade" reklaamidega kuidas on, aga meie mikrobioota on enda alla matnud kõik, kes tema kõrvale said ja tundub, et ta liigub üsna tempokalt edasi. See tähendab, et talle tuleb ruumi teha ja sealt üles võtta ja ümber istutada hunnik naabreid. Ja uuesti rajada läbipääs tagakuuri juurde. See tähendab, et sealt otsast siis jääb vana aed veidi väiksemaks.
Jah, aga see-eest, et ühendada ikkagi vana ja uus, nad on praegu omavahel imelikult nihkes, peab istutusala laienema. Hea, oleks muidugi aediiristele lisamaad saada, aga, et ma ikkagi vist ei saa kuskilt endale kolme aednikku ja et keegi, ju ma ise see olin, kunagi lubas, et rohitavat maad enam aeda ei lisandu, ongi kõik toppama jäänud, mis siis, et uue piirjooned on täitsa olemas.
Kui ma suure õitsemise ajal vaatasin seda, mismoodi mu aed välja nägi, oli see kõike muud kui ilus. Oli küll häid kohti - hostapeenar on vana rahu ise, uuendatud kiviktaimla samuti puhas ja vaadeldav, päris uut osa on samuti juba hea vaadata, aga vana on nagu maieiteamis. Ma ei saanud tükk aega aru, mis mind kõige rohkem selle juures häirib, aga ma MÕTLESIN SELLE VÄLJA:)
Pojengid on ilusad lilled. Nad on suursugused, ühed kõige võimsamad ja lopsakamad püsikud, kes pakuvad pillavalt värvirõõmu ja suvesoojust. Aga teistpidi meenutavad nad mulle oma ülisuurte õite, edeva värvirohkuse, raskuse ja pealetükkivusega kergete elukommetega tüdrukuid, kes pühivad enda kõrvalt kõik tagasihoidlikuma ega salli enda kõrval mingit konkurentsi.
Mikrobioota kõrvale läbipääsu rajamiseks on neist kolm vaja niikuinii üles võtta...Haaa:) Ja üles tuleb võtta ja ümber istutada kõik eri toonides roosad ja punased sordid ja istutada nad uude kohta. Las nad seal siis eputada, sest sellisesse segaistutusse nagu meil, nad lihtsalt ei kõlba. Kui nad endast veidi eemale lükata, värve veidi grupeerida ja neil omaette lasta seal ilutseda, muutuvad nad veel ilusamaks ja mõjusamaks kui nad on ega sega teisi õitsejaid. Mingi värviteooria peaks ikka meie aias ka kehtima.
Ja kui nende vahel kevadel õitsevad tulbid, kelle kolletuvad lehed jäävad hiljem suurte pojengipuhmikute alla, muutub aia üldpilt samuti hoopis puhtamaks ja rahulikumaks. Mõned veel pottides elutsevad sügisesed õitsejad peaksid sinna samuti kenasti ära mahtuma. Ja kogu see juba maha märgitud piirjooned saanud uus ala läheb kergkruusa alla, mis tähendab, et haritav maa ikkagi ei suurene, hoopis väheneb.
Et meil on tänavu augusti keskpaigas pisike juubel - meie ümberasumisest maale saab 10 aastat, siis selleks ajaks ehk olen ma oma suure plaani realiseerida suutnud.
Ja aediirised saavad ümberistutamisest jäänud kohtadele samuti ruumi juurde:)

CHRYTOSA ja SIBTOSA

Eesti juurtega saksa teadlane dr. Tomas Tamberg on saanud hakkama sellega, millest paljud sordiaretajad unistasid tulemusteta aastakümneid.
Kui seni kasutati meil nii tuntud siberi võhumõõga sortide saamiseks vaid kaht liiki: siberi võhumõõka (I.sibirica) ja mandzuuria iirist (I.sanguinea) ja ülejäänud 11 liiki olid jäänud aretustööst kõrvale, siis seda mitte sellepärast, et nad poleks seda väärt olnud, vaid seepärast, et mitte kuidagi ei suudetud ületada nende ristamisel geneetilisi barjääre s.t. siberi iiriste sektsiooni kuuluvatel liikidel on rakutuuma kromosoomide garnituur erinev.
Ma ei tea, milliseid võtteid, olid need keemilised või mehhaanilised, kasutas dr.T.Tamberg, aga tal on õnnestunud edukalt ristata omavahel mitmeid siberi iirise sektsiooni kuuluvaid täiesti erinevate omadustega liike. Saadud ristanditele andis ta ka üldnimetused ja neid uusi rühmi on tal päris mitmeid. Mul on neist praegu olemas vaid kaks.
Oma suurimaks saavutuseks peab ta kuldkirjalise iirise (I.chrytosa) ja harjasiirise (I.setosa) ristamisel saadud uut hübriidset rühma Chrytosa-hübriide. Suurest hulgast seemikutest valis ta välja 3. Nad ongi tähistatud vaid numbritega ja on nüüd algmaterjaliks edasises aretustöös uute sortide saamisel.
Ilmselt ei paku nad väga suurt iluaianduslikku huvi, sest nende õied on suhteliselt väikesed, aga minu aias on nad ühed põnevamad iirised. Neil kõigil on selgesti tuntav kuldkirjalisele iirisele iseloomulik laik, kuid erinevad nad perigoonilehtede pikkuse, laiuse ja hoiaku poolest.
Eelmisel aastal saadud väikesed taimed elasid suurepäraselt üle eelmise talve, ka ei mõjutanud nende kasvu kuidagi käesolev noorte taimede jaoks väga halb kevad, kus pikad külmaperioodid vaheldusid kuumalainetega ning vegetatsioonialguse temperatuurikõikumised olid väga suured. Chrytosad on jõulise kasvuga ja andsid juba esimesel kasvuaastal mitu õievart.
Nr.1- alumised perigoonilehed hoiduvad tugevalt kaardus Nr.2 - alumistel perigoonilehtedel on täies ulatuses huvitavad triibud

Nr.3 on kõige laiemate alumiste perigoonilehtedega

Hoopis teine lugu on Sibtosa-hübriididega, kus ristatud on siberi võhumõõk (I.sibirica) ja harjasiiris (I.setosa). Sellest ristlusest on T.Tamberg saanud juba esimesed sordid, kes on üsna sarnased senituntud siberi iirise sortidele, kuid nad on suuremad, jõulisemad, gofreeritumad ja väga hea paljunemisega. Iga õievars on hargnenud kandelaabrikujuliselt mu noortel eelmise aasta taimedel, vähemalt kolmeks, ning igal harul on nagu tavaliselt kaks õienuppu.

`Berlin Violetta`

`Sibtosa Wine`. Kui rahe jättis kõik suured taimed puutumata, siis kõige pisemad aias leidis ta üles ehk selle sibtosa sordi pungadele oli ta teinud tõsist kahju

´Sibtosa Ruffles`

Ja nii nad siis jõesuudmes kõik kõrvuti õitsevad. Ühe aastaga on pisikesest ühe lehviku taimest kasvanud päris suured puhmikud.

Dr. T.Tambergil on ka suur huvi päevaliiliate vastu ning ta tegeleb ka nende aretusega. Tema päevaliilia sortide õielehed on paksud, kerge gofreeringu ning ilusate puhaste peente üleminekutega värvitoonidega, õievarred tugevad ilusa uhke püstise hoiakuga ja vähemalt need kingituseks saadetud sordid olid küll väga varased. Mõlemad puhkesid juba 12.juunil, noorte taimedena on nad ilmselt ka kuuma tõttu tänaseks juba ära õitsenud.

`Spinne in Lachs`

`Britz Melon`

NOKK KINNI, SABA LAHTI...

Olen kuulnud räägitavat, et kui sul kolmekümneselt pole mõistust peas, siis teda enam ei tulegi. Nii kauge aja taha hästi enam ei mäleta, aga praegu tundub mulle, et siis olin ma veel päris arukas inimene. See, et raugaeas see viimanegi, mis peas oli, ära kaob, olen näinud. Kuidagi kurb on mõelda, et meil see nii varakult kätte jõudis.
Siin on meie titeaed. Kui latvadest aru ei saa, siis potid ju täitsa paistavad. Kevadel oli ta palju tihedam, tänaseks oleme teda suutnud poole võrra vähendada. Need, kes ära ei mahtunud, on end rivistanud tihedalt kõrgpeenarde otsa. Ja ega see veel kõik pole, üks peenravahe on sääraseid isendeid kuivalt täis. Nimelt. Enne maasikaid kätte ei saa, kui potid istutatud.

Osa puid, kes toodi siia katsetamiseks, et mismoodi meie kliimas end näitavad, on kiiresti vaja ümber potistada, väljaistutamiseks on nad veel noored. Teise põõsa all on neid veel üksjagu.

Ja eilne saak on siis säärane:) Nooooh, polegi ju eriti palju. Kaks saadetud, viis toodud ja kaks enda hamsterdatud.

Öösel enne uinumist mõtlesin, et mulle oleks vaja kolme aednikku. Üht, kes rohiks, korjaks ära närtsinud õied ja varred, ühesõnaga puhastusteenindus. Teist, kes niidaks, saeks, noorendaks. harvendaks. Kolmas on kastmise (kui vihmaga rohkem pole vaja, siis kasvuhoone vajab ikka vett) ja mürgitamise tarvis. Neid jubedaid sitika, mardika, satika, tõugu ja ma ei tea, mis horde, on tänavu ikka päris jubedalt. No oleks ju tagasihoidlikult soovitud, eriti kui arvestada, et samasugustes aedades nagu meil, on aiatöölisi vähemalt kolm korda rohkem. Alles lugesin ühest itaalia aiast.

Siis oleks hädasti vaja kahte tursket jõumeest, need võivad olla ka ajutised, kes teeksid valmis mu triitoni saba, tõstaks kohale kivid ja veaks killustikku ja kaevaks üles ühe laiendamist vajava osa ja istutusaugud jne, jne.

Et see seltskond püsti püsiks, oleks väga vaja ka üht kokka-nõudepesijat. Mõni kuskilt veel keedab ja küpsetab aga mitte nii nagu meil praegu, et ma oma vaesele mehele pakun hommikusööki õhtueine ajaks ja lõuna asemel tuleb närida kuiva öösööki.

Ja siis kuluks ära veel üks majapidajanna. Talle jagaks siis pesemata ja pestud pesu ja ehk saaks ükskord ka niikaugele, et julgeks ise ka päise päeva ajal tuppa tulla, nii, et ei murraks jalgu tolmurullide taha.

Mulle jaguks ka veel küllaga. Siis on ju vaja organiseerida ja planeerida. Pildistada, kontrollida, sildistada., registreerida. Kirjutada igasugu vastused ja muud asjad, millest mõned ootavad juba... . Istutamise jätaks ikka ka endale:DDD

Täna on kõige hädalisemad ära istutatud, hommikusöök sai õigeks ajaks, lõuna küll veidi hilines, aga oli olemas, pesumasin töötas mitu tsüklit. Järjekordne vihm ajas siestale. Aga unistaks ikkagi, et väga oleks vaja kolme aednikku.....

LIBLIKAAEG

Troopilisi liblikaid Eestis õues kasvatada ei saa, seega tuleb nad asendada ja selleks sobivad kõige paremini kõik suurde siberi iiriste gruppi kuuluvad siberi iiriste sordid ja igasugused uued liikidevahelised hübriidid.
Mu sinine jõgi ja selle värvilisem parem kallas hakkavad mingit jumet võtma ja juba aimub sellest ka midagi tulevat, aga praegu on tal veel selline põuaga kokkukuivanud ojasängi nägu. Eelmisel aastal saadud ja enda ümberistutatud ja lammutatud iirised pole oma õiget kõrgust saavutanud ja põevad veidi nii eelmise aasta pea kahekuist põuda, eks kasvu kängujäämises on vaatamata vihmutamisele oma osa ka tänavusel kuumal. Osa neist on vaid põlvekõrgused, mõned sordid veel madalamad, aga paljud neist näitavad ikkagi õisi. Et taimed kiiremini järgmiseks aastaks kosuksid, murran ma nad enamasti kohe peale pildistamise ja kontollimise maha.

`Cherry Lyn` muutus autori sõnade kohaselt lohaka teise r-i kirjutamise järel `Cheery Lyn´ks ja nii võib teda kataloogides kohata mõlematmoodi kirjutatuna. Õis pole veel päriselt avanenud, ta on tegelikult väga ilusa ümara kujuga, aga ma kartsin, et paduvihm muudab ta täiesti kõlbmatuks. `Pink Haze` sarnaneb õige pisut eelmisega, aga kõrvuti kasvades on nad ikka täiesti erinevad. Tema alumised perigoonilehed on kitsamad, graatsiliselt keerdunud. Ülemised selgelt valged, kõrgemad ja täidetumad ja gofreeritumad kui `Cherry Lyn`i heleda lavendlivärvi ülemised perigoonilehed

`Sailor´s Fancy´ - pilkupüüdev kahevärviline päris levinud sort annab jõele ilusa vahuse laineharja

kitsa hõbedase äärise ja efektse laigumustriga `Śilver Edge`

Üks minu hetkelemmikuid, eelmisel aastal Saksamaalt saadud tohutu suure õie ja õrna hõbedase läikega `Rauchblau`

Ja esimesed eelmise aasta ameeriklased:)

`Ranman`. Pildistamiseks väga keeruline sort. Tal asetsevad alumised perigoonilehed justkui kahekorruseliselt, neist kolmel on helevalge kollasemustrilise äärisega laik, kolmel, mis jäävad veidi kõrgemale, see laik puudud. Ülemised perigoonilehed jäävadki huvitavalt keerdunud nupuks. Õie läbimõõt on praegu noorel taimekesel 12-5 cm, ta on suur ja väljapaistev

´Rosy Bows` samuti pooltäidisõieline uhke välimusega sort, mis fotol eriti hästi välja ei tulnud. Alumiste perigoonilehtede sinihõbedane laik ja sireliroosad ülemised gofreeritud perigoonilehed moodustavad suurepärase koosluse ja sunnivad end üsna pikalt imetlema.

Ja need uued on nii suurte ja graatsiliste õitega, et ei taha hästi pildile ära mahtuda. Ilmselt ka ikka õrnemad, paremad ja huvitavamad kui liblikad:). Ma käitusin päris õigesti kui sinna jõe äärde endale pingi lasksin vedada.

KÕIGE LAISEMAD:)

Aediiriseid puhkes vahepeal veel küllaga ja paar sorti on veel praegu avanemata, aga üldiselt on uued sordid kõik nähtud. Eile avanes veel 2 uustulnukat ja vanemad on eelmistel aastatel ju nähtud ja minu jaoks ka turvatud.

`Honeymoon Suite` ja läti sort `Ekselense`

Sel aastal elame me küll õnnistatud koha peal. Me oleme iga päev korralikult vihma saanud. Kui me eile istutasime, veendusime, et maa on märg rohkem kui labidalehe sügavuselt. Hommikul ärgates tilkusid räästad sadanud vihmast ja tänagi on teda tulnud kolm korralikku hoogu. Ja ma arvan, et ka sellest on veel vähe.

Muidugi, kui teised taimed nägid enda elushoidmisega maa peal vaeva, siis umbrohud passisid oma hetke kuskil maa sees valvelseisakus ja nüüd nad pressivad end sellise robinaga maa peale, et enam ei tea, kust rohima peab hakkama.

Aga kõigepealt me istutame. Ja ainult. Olgu selle heina ja umbrohuga, kuidas on. Meil on aias mingi lohemadu, kellel pea asemel on hoopis potid:) Istutad viis maha ja asemele kasvab neid kohe topelt. Kõige koledam on see, et mõnikord on need potid putku pannud ja maha poetanud hunniku paljasjuurseid taimi ja neid juba kuskile ootele ei säti.

JÄTKAME TAVAPÄRASELT

Vaatamata eilsele äikese-ja rahetormile, igasugustele vahepaladele, muidujuttudele ja kuumusele, mis küpsetas õisi ja sundis neid kulutulena kõiki õitsema, aediirise siiski jätkavad oma paraadi ja muutuvad isegi ilusamaks, sest nüüd püsivad tänu jahedusele vartel kõik õied hoopis pikemat aega kui seni.

`Royal Crusader` ´Tracy Tyrene`



´Silver Shower`

´Lumarco´
´Back to Hooks`
`Ghost Train`
`Edith Wolford`
`Blue Suede Shoes`

Sadas meil tänagi paar tundi. Aga see oli selline vihm nagu keegi hea käsi oleks vihmutaja tööle pannud. Leebe ja soe, õrn ja hoolitsev. Hästi kastis. Hommikupoolikul käisin meist 10 km kaugusel ja nägin tuhkkuiva mulda. Täiesti uskumatu. Temperatuur täna meil L :DDD