Avamaa kaktuste kasvatamiseks puudub mul veel igasugune kogemus, istutasime ju kaks viigikaktuse (Opuntia) liiki alles kevadel. Küll olen veidi uurinud kirjandust ja on meil ka esimesed tähelepanekud taimede käitumisest. Üldistusi võin teha ka mägisibulate kasvatamisel saadud kogemustest.
Viigikaktused peaksid taluma väga hästi kuni - 30 kraadist külma, mõningatel andmetel isegi madalamaid temperatuure.
Ma arvan, et nagu kõigi teiste taimede puhul on talvekindluse määramisel suur roll ka muudel negatiivsetel teguritel. Tõenäoliselt ei saa ka kaktuste puhul rääkida ainult neist temperatuuridest, mida nad võiksid taluda. Sama olulised taime talvekindluse määramisel on ka madala temperatuuri vältus, temperatuuri languse kiirus ja külma/soojema perioodi vaheldumine, selle kiirus ja ekstreemsed temperatuurid. Paar aastat tagasi kannatasid paljud taimed jaanuari lõpus just kiire külma/sooja ülikiire vaheldumise tõttu. (Tol aastal jäi Otepääl ära suusatamise maailmakarikaetapi 1.päev, kui õhutemperatuur oli -30, aga järgmiseks päevaks oli temperatuur tõusnud plusskraadideni ning hakkas sadama vihma). Üks selline päev aastas võib taimedele teha rohkem kahju kui ühtlaselt kestev külm. Veel olulisem on aga tuule suund ja tugevus madalate temperatuuride ajal. Talvekahjustuse ulatus oleneb ka sellest, milline on taimede seisund enne külmade saabumist. Kõige olulisemaks on, et nende juurdekasv lõpeks õigeaegselt, puittaimedel aga jõuaksid võrsed puituda ning oleksid moodustunud pungad. Ei oskagi praegu ennustada, mida tänavune liigniiske suvi/sügis endaga kaasa toovad. Enamus puid-põõsaid (isegi okaspuud) kasvatavad jätkuvalt noori võrseid, mis kindlasti enam puituda ei jõua. Vara on veel öelda, kas lehed jõuavad õigeaegselt langeda.
Ka rohtsed taimed, sealhulgas kaktused, ei näita veel mingeid puhkusemärke, vaid kasvavad rõõmsalt edasi. Kui nüüd peaks ootamatult talv saabuma, ei pruugi paljud taimed seda üle elada. Ja seda mitte madalate temperatuuride, vaid hoopis kehva füsioloogilise seisundi tõttu.
Pikk sügis ja aeglaselt langev temperatuur oleksid muidugi enamusele taimedele suureks päästerõngaks.
Kaktused ei talu seisvat vett, seetõttu tuleb nad avamaal istutada kasvõi väikesele kallakule. Sama tähtis on ka vett kergesti läbilaskev pinnas. Meie kaktuste kasvukoht on liivane, segasime sinna juurde mulda ja kasvukoha pinnase katsime aurumise vältimiseks kergkruusaga. Sama hästi sobiksid ka väikesed kivikesed. Istutatud on nad kivimüüri sisse umbes 30kraadisele kallakule ja siiani tunnevad nad end suurepäraselt. Liigniiske ja suhteliselt jahe suvi pole neile mingitmoodi halvasti mõjunud. Pika kuivaperioodi ajal ereda päikese käes tõmbusid nad veidi krimpsu, see on normaalne nähtus ja omane paljudele sukulentidele. Nii kaitsevad nad end liigse aurumise eest. Kastmisel nende turgor taastus. Suuremad kivid aga kaitsevad taimi suurte temperatuurikõikumiste ja ka tuulte eest.
Kevadel lume sulamise ajal on kaktuste puhul oluline jälgida, et nende juurekaeltele ei jääks seisvat vett. Kõige ohtlikum on aga see periood, kus maa on veel külmunud, aga päike paistab juba eredalt. Kui kaktuse maapealne osa "hakkab elama", aga juured ei saa külmunud pinnasest kätte vett, hukkuvad nad päris kindlasti. Sel ajal on neid vaja varjutada ja maapinda kasvukohal sooja veega kasta. Niisuguse füsioloogilise kuivamise tulemusena on nii mõnelgi kevadel hävinud nt mägisibulad ja okaspuud, kuigi nad ometi elasid kenasti üle külma talve.
Nüüd talvekattest. Põhimõtteliselt ei ole me ammu katnud ühtki taime. Kui tegemist on korraliku lumekattega, on see parim talvekate. 1 cm lund kaitseb ühe külmakraadi eest. Kuuseoksad asetatakse taimedele vaid lume kogumiseks ja kui lund napib, siis ise nad taimi ei kaitse. Ka on meie aed nii suur, et me peaksime kuskilt maha võtma okste saamiseks pool metsa.
Eks me peame siis võibolla veidi lund juurde neile kuhjama, kui tõesti seda ise piisavalt ei saja.
Aga väga ohtlik on sukulentidele ja padjandtaimedele ka ülipaks lumekiht. Selle all on väga soe ja taimed kipuvad sellisel juhul lume all hauduma. Siis tuleks neilt lund hoopis õhemaks võtta. Ja kindlasti ei tohiks nad jääda jäävangi. Sellistel puhkudel kui talvel hakkab sadama vihma ja sellele järgneb kiire temperatuurilangus, olen kasutanud tuhka, mis natukegi aitab jääd sulatada. Ka on mõnikord abiks jääkatte katkitoksimine.
Selle pika jutu kokkuvõtteks võib öelda, et vett läbilaskev õhurikas muld ja kerge kalle, lumesulavee ärajuhtimine ning varakevadine kastmine on kaktuste kasvatamisel kõige olulisemad tegurid.
Ja üleüldse on kõigi taimede ja taimekasvatusega nii, nagu K.Capek "Aedniku aastas" kirjeldab. ja mida lugedes tunned alati ära iseenda. Hea pole nii ega naa ja kõik on suhteline ja kõik oleneb.... Ja vaene aednik peab siis mööda aeda peast kinni hoides ringi jooksma, et kuhu juurde panna ja kust midagi ära võtta. Aga on siiski mingid keskmised tõed, millega tuleb arvestada.
Eks kevadel ole näha. Siis oskan ka täpsemalt kirjeldada, mida tegin,et nad ellu jäid.
Aithäh pika ja põhjaliku jutu eest.Minugi oma on ilmselt viigikaktus. Panen oma blogisse ka pildid.
ReplyDeleteMul on oma kaktuste pildid ühes kevadises postituses. Saad võrrelda.
ReplyDeleteVõtsin tänasel läbivettinud hommikul aega ja lugesin Su blogi otsast peale läbi. Siiani olin lugenud ainult kusagilt juuni lõpust ja siis ka vist mitte kõike. Imetlen seda meeletut tööd ja pühendumist.
ReplyDeleteSeda aeda ikka tahaks kunagi ka oma ihusilmaga näha :).
Aga kaktustest veel...,see oli minu jaoks küll üllatus, et viigikaktus Eestis õues ka õitsema hakkab, ega ei tea, kui vanalt seda oodata võiks?
Ja Sinu aiaplaanide murest...äkki oleks Sul abi sellisest tarkvarast nagu Gardencomposer, saab tellida www.gardencomposer.com . Ma eelmisel aastal endale ostsin, aga kasutamiseni eriti jõudnud ei ole, mis plaanidesse puutub. Aga olen põhiliselt kasutanud selles olevat rohkem kui 18000 nimetuse ja piltidega taimeentsüklopeediat. Endale tellisin inglisekeelse, aga on olemas ka vene- ja soomekeelsed variandid. Ja eriti tore on see, et sinna saab taimi ka ise juurde panna.
Tead, see minu aed sünnib kuidagi teisiti ja ma arvan, et ega mul neist tarkvaradest eriti kasu ei ole. Ma ei ole kunagi joonistanud ette aiaplaani. Ma lihtsalt kõnnin ja vaatan ja need mõtted, et mis ja kuidas sünnivad üsna äkki. Mõnikord tuleb see ide ruttu, mõnikord peab ta veidi kauem küpsema. Sageli on nii, et mul peab enne olema see puu või põõsas või lill ja tihti on siis nii, et ta ise ütleb, kus ta tahaks kasvada. Või on mõni grupp, mis siis küsib mingit lisa. See, et me maad oleme nii jupiti saanud ja nüüd veel lagedale kohale ehitanud elamu, on tinginud palju ümberistutusi ja ümbertegemisi. Ka krundi omapära ise, selle reljeef ja kindlasti avatud lõunavaade dikteerivad mulle palju. Ma rohkem niisugune isepäine ja omapäi kõndija kass, kes aias reeglitest eriti ei hooli.
ReplyDeletePaari aia jaoks, kuhu mind on appi kutsutud, kui perenaine hätta jäänud, olen ma midagi visandanud, aga palju rohkem olen ma neid inimesi ringi vedanud, näidanud taimi ja erinevaid võimalusi, et nad siis ise jätkaksid oma tunnetuse kohaselt. Ja kui algus käes, siis edasi on need aiad tõesti kujunenud väga headeks vähemasti selle pere jaoks, sest neisse on pandud hoopis rohkem kui plaan üldse võimaldaks.
Aga mis puutub minu aia nägemisse, siis mõtlesin ma üsna tõsiselt selle leivapäeva peale. Kuidagi nii on juhtunud, et see blogijate ring on lühikese ajaga üsna omaseks saanud. Ja järgmisel aastal oleks mul küll soov saada kõigiga ka isiklikult tuttavaks. Mitte oma aia näitamiseks, vaid usun küll, et ühesuguste huvidega inimestel on ka millest rääkida. Tingimuseks oleks siis mingi enda küpsetis mistahes ahjus. Ja aja lepime vast siis juba kevadel kokku
ilmselt peeti silmas tarkvara kasutamist olemasoleva aia kaardistamise otstarbel.
ReplyDeleteaaaaa
ReplyDeleteKöögikata jääb pikisilmi kevadet ootama :o)))
ReplyDeleteMa mõtlesin täpselt seda, mida Elfriide välja ütles, olemasoleva kaardistamist. Sest arvutis oleva asja pluss pabervariandiga võrreldes on see, et seda saab ilma suurema sodimiseta muuta.
ReplyDeleteIse olen samasugune, asjad tekivad iseenesest. Vahest ei tea ise ka, mis alustatud asjast välja tuleb. Aga kui neid juba palju saab, neid asju, siis peaks nagu mingi inventari ülevaate tegema. Et kus miski antud ajahetkel asub.