TÕNNIKESED KATUSEL

Täna hommikul vestlesin ühe armsa inimesega. Uuris ikka, et kes meil siis külas käisid ja kelle aias need "krasnajad" olid. Vanu asju ja tuttavaid meenutades läheb tuju ikka heaks.

Peale selle jutuajamise läksin kööki tänaseid nõusid pesema. Pärast eilset äpardust selle õliga vaatasin kõigepealt üle, kas mul midagi üleliigset kuskil ei vedele. Kraanikauss on mul küll hea koha peal - akna all. Ja siis kui käed käivad, saan välja vaadata, imetleda oma sirguvaid ja praegu juba kergelt värvuvaid puid, midagi juurde planeerida.... Meelde tulevad ka igasugu naljakad seigad. On ju meil olnud siin "salatipuu" ja hmmm ... kerapriimula ja muudki naljakat.

Ja äkki tuli meelde üks aastatetagune lugu, kuidas ma Tallinna aednikke enda poole juhatasin.

Proua, kes mulle helistas, oli varem siia sõitnud mehega ja muidugi ei vaata kõrvalsõitja kunagi, kus on see vajalik teeots, kust maanteelt tuleb ära pöörata. Ja kui see tee meile on veel nii käänuline-kurviline ja keeruline, siis ta ei püüagi midagi meelde jätta. Aga nüüd pidi tema olema teejuht. Ma siis ütlesin, et see tee,millega ta harjunud on, on keerulisem (tookord ei olnud seal ka ühtki head orientiiri) ja tulgu parem teist kaudu. Et märksõna on kauplus ja kohe tuleb risttee vasakule. Ja seda teed tuleb sõita 300-400m ja siis hakkavad vasakul paistma "Tõnnikesed" ja nende eest keerab kruusatee vasakule mäkke.

Vestluskaaslane: "Eee, kas nad ikka välja ka paistavad?"

Mina: "Loomulikult, neid on seal mitu tükki reas"

Vk: " Kas neile midagi ette ei jää"

M: " No üks suht madal hekk on, aga see ei sega"

Vk: "Nad on ju madalamad."

M."Misasjad?"

Vk: "Noh, need tõnnikesed ju"

M: "Mismoodi, katused paistavad ju välja?"

vaikus, väga pikk vaikus

M: "uuu, oled ikka olemas või?"

Vk: " hmm, see on huvitav mõte, et katused sedasi... aga kas nad seal ära ei kärssa"

M: "Miks nad peaksid? Kas sa oled kuskil kärssavaid katuseid näinud?"

VK: " No tavaliselt kasutatakse ikka kukeharju ja sääraseid madalamaid, roomavaid asju ja kuivalembesemaid, kuidas neid siis seal kastetakse?"

Nüüd oli minu kord vait olla. Minu teada oli mu vestluskaaslane karsklane ja muidu ka päris normaalne inimene. Tark ja tegus pealekauba. Mis siis nüüd?

M: "Kuule millest sa räägid? Ütlesin ju, et kui näete "Tõnnikesi", pöörate vasakule mäkke"

Vk: "OK! Homme kohtume"

Homme mingil ajal heliseb telefon, et kuule, oleme sõitnud see 300 m, tõnnikesi ei näe veel, aga majade eest keerab küll tee vasakule. Kas hakkame bussiga üles ronima või peab edasi sõitma ? No ma ei saanud naeru pärast enam hinge tagasi. Need majad, need ju ongi "Tõnnikesed", mingi ühepereelamute tüüpprojekt vanast ajast.

Aga ma pärast sain alles kuulda. Ta oli selle vestluse ajal mõelnud täpselt sama, et mis minuga juhtunud on, et nii segast juttu ajan. Ja veel oli mõelnud, et vaat, kus botaanik. Kas siis tõesti millegi muu järgi enam teed pole juhatada kui mingite madalate taimede järgi? Ja kõige lõpuks oli ta siis omaette arvanud, et mätaskatuseid ometi ju nii ikkagi ei tehta, aga et mine tea, igasugu hulle on...
40-le inimesele nalja kui palju terveks päevaks.