Küllap oli mul eile seda asjandust masinast võttes ees sama juhmakas nägu kui ammu, päris värske noorikuna vaatasin potis külma vette keema pandud makaronidest tekkinud ollust. Ma tõesti ei osanud tookord üleüldse süüa teha. Polnud vajadustki. Kodus toimetas meil lisaks emale vanaema. Temale aga ei meeldinud, kui köögis hüples ringi kolm tüdrukut. Kooli minnes oli mu koormus suurem kui paljudel täiskasvanutel. Mitu kooli ja muud ringid pealekauba, päev venis mõnikord 14 t pikkuseks. Mis söögivalmistamist seal enam.
Kui valmistasin oma elu esimest suppi - seljankat, mõtlesin, et iga veidikese aja tagant mõnesaja meetri kaugusele poodi joostes kuluvad mu jalad poole lühemaks. Algus oli kena - vesi ja liha ja sool... siis vesi. Poodi, liha jäi väheks. Õnnestus osta kana. Aga lurr oli ikka lurr. Jälle poodi. Kõik ju defitsiit, pole liha, pole kana. Aga olid saabunud viinerid. 1 kg anti. Ah, et miks mitte kokaraamat. Polnud mul sellist asja. Ja selle ühe ajakirja sabas ei olnud samuti mingeid toiduretsepte. Jälle poodi - 300 g sinki. Ikka pole see, mis peab. Pood...ja veelkord pood. Müüjal hakkas must vist hale. Seekordne saak oli suurem, suitsuvorst ja ma enam ei mäletagi, mis ta mulle sealt leti alt kõik välja õngitses. Põnevaid maitseaineid oli ka paberisse keeratud. Tursamaksa ma siiski supile ei lisanud.
Aga supp sai jube hea ja väga kallis. Hiljem ema küsis, et miks ma talle siis ei helistanud. Aga kust - lähim telefoniautomaat asus.. nomaitea, vist teises linna otsas. Siis ma lubasin endale, et kui mul ükskord lapsed peaksid olema, ei aja ma neid kunagi köögist ära. Ja neist kõigist ongi saanud arvestatavad kokkajad - eriti pojast.
Aga häda õpetas hästi. Kui ma mõne aasta pärast valmistasin, katsin ja garneerisin 30 inimese peolaua, sugulased vist ei uskunudki, et tegevuses polnud mingi tippkokk.
Ja nüüd siis niisugune....päris käkk ei ole. Sarnaneb pätsile. Aga kui vastu koorikut koputada, hapramad küüned vist murduksid.
Kasutasin masinaga kaasas olnud retsepti. Väga täpselt. Siiski mitte päris, sest riivisin sellesse ka sidrunikoore. Juba seda retsepti vaadates käis peast läbi mõte, et see ei saa päris õige olla. 300 g jahu ja AINULT 3 muna. Kogu vedelik. Noh - 1 sidruni mahl ka, vast 30ml. Aga uitmõtteks see jäigi. Ja see koogireziim nr.9 ka ei funka, pealt täiesti lumivalge. Ta ei lase seadistada pruunistusastet. Pildil ei näegi see "asi" nii haletsusväärne välja kui tegelikult.
Seest näeb välja nagu mingi kvaliteetjuust. Kuidas ta üldse kerkis, jääbki mõistatuseks.
Proovisin ettevaatlikult. Kuiv. Väga kuiv. Peabki olema. Maitsel poleks ju vigagi. Lõhn on hullutav - sidrunikoor ju.Varestele ka ei julge viia. Kui nad lämbuma hakkavad, ei oska ma neid aidata.
Eks ma lähen korjan peotäie pampleid - sügavkülma kallale veel ei asu - ja katsun sellest mingi saiavormi moodi asja teha. Ja edaspidi vist teen koogid ja tordid ikkagi praeahjus. Ja masinale jätan saiad ja sepikud. No kui vast kui vahel rummikoogi isu tuleb ...
Ja teise retsepti - mandlikoogi - jätan proovimata. Seal on sama koguse jahu ja lisaks veel 100 g mandlijahu vedelikuks lubatud vaid 2 muna.
hee, ma katsetaks küll edasi, kuid ma tuuniks neid retsepte juba katsetatute alusel. vahekorrad sealt ju teada.
ReplyDeletentx võtaks jahu ja vedeliku ja munakoguste vahekorrad siuksed, nagu sepikul või sellel mirjami šokolaadikoogil. peaks küll hea tulema, ma nädalavahetusel mõtlesin katsetada. lisada võiks veel (lisaks veele/piimale ja munale) võid/õli ja ntx valge shokolaadi tükikesi.
ja võibolla see sidrunikeeks ongi ette nähtud viiludeks lõigata, miski asjaga (toormoosivedelik, vaniljekaste vmt) immutada ja kihiti miskit toormoosi-värki vahele panna.
p.s. ja kui tütred veel veidi harjutavad, ehk saavad nemadki ükskord arvestatava kokkaja tiitli :))))
Mul neid häid retsepte juba jagub, aga säärasega ei viitsi enam jannata. Lihtsalt mõnikord peab rohkem aru peas olema. Huvitav retsept oli- tuletas noorust meelde.
ReplyDeleteJa mees juba immutas- kastis oma telliseviile kohvi sisse nagu kunagi ta enda isa:)
Sidrunit võib teistelegi saiadele lisada, halvemaks kindlasti ei tee.
p.s. ega neil tütardel praegugi miskit häda ole, toidud on maitsvad. Aga poeg on ehk kõige julgem igasugu mudrusid kokku segama.
Tulin korraks tagasi, jäi kripeldama üks asi.
ReplyDeleteMa juba mõtlesin, et lisaks mõtlemisvõimatusele on mind ka mingi mälukaotus tabanud.
Aga süda läks kohe kergemaks. Olen siiski kirjutanud, et neist KÕIGIST on saanud arvestatavad kokkajad. Nii, et pole ma miskit liiga teinud ka oma tüdrukutele. Aga eks nad harjutama peavad ikka.
Igal masinal on mingi kiiksuga retsept, tundub mulle. Oma Kenwoodiga olen kiirreziimi kasutanud ainult korra, tulemuseks oli miski, millega võinuks aknaid kittida
ReplyDeletehee, a võibla sa pole lihtsalt eriti palju proovida saand ;)
ReplyDeleteVäga südantsoojendav lugeda, et ka teistel selliseid puussepanekuid ette tuleb. Aga kumaline jah, et masinaga kaasas olnud retseptide seas ikka mõni kummaline peab olema. Aga siinkohal on paras öelda, et mu sõbranna ostis sellesama Kenwoodi mis mina ja küpsetas ka sellesama briošši ja andis mulle seda eile maitsta - tema oma oli täitsa OK, aga palju vähem magus. Muid erinevusi ei tuvastanud, kui erinev pärm - tal see eesti kuivpärm, mul see sinivalge pakiga Soome oma. Tuleb välja, et retseptid peavad tõesti välja nägema kui firmareklaamid.
ReplyDeleteNähh, esimene kummaline peaks ka ikka kahe mm-iga olema ja seda Eestit ma lausa hoolega kirjutasin suure tähega. Alati tuleb ikka preview kolm korda üle lugeda enne postitamist. :oP
ReplyDelete:) suurepärane, et ma üksi selline jahupea pole. Ja kitt on ka hea mõte :D, pole poodi asja.
ReplyDeleteAga vaadake vahelduseks aiaklubi lehele- Seal on näha "Telegraphi" poolt välja valitud Euroopa kaunimad aiad. Pakuvad rohkem kui üks untsuläinud....
Noorima pesamunana lihtsalt ei jätkunud mulle kodutöid, kokkama õppisin siis kui Moskvasse elama asusin, nabrinnad õpetasid. Õigemini õpetasid, kuidas valmistada seda ja seda, mida nad mulle (ja üsna suurte portsudena, nii et ka mu koer söönuks sai)maitsta tõid :)
ReplyDeleteAga see sidrunikoogi retsept kuidagi väga kahtlane - kas võid ei olnudki kirjas? ehk trükiviga ja 5 muna?
Ei andnud kogu retsepti, et kellelegi ei tuleks pähe seda järgi teha. Võid oli 50 g ja mune ikka 3. Kontrollisin ka teistes keeltes antud retseptid üle, ikka sama lugu. Ma lisasin isegi veidi õli juurde, aga :(
ReplyDeleteHiline, kas kõik on korras? Kuidas pojaga lood on
Esialgne lubadus, et vist reedel saab koju, aga tulemust näeb siis kuu jooksul. Õpib hoolega võimlemmisharjutusi. Valu ei tunne ikka, ei seljas ega jalas, see teebki arsti natuke murelikuks.
ReplyDeleteSelle kokkamisejutu peale: http://kukupai2.blogspot.com/2007/11/millal-vesi-keema-lheb.html
ReplyDeleteAga minu õpetas vanaema kuigivõrd süüa tegema küll, tütred mul lausa ametlikult kokapaberitega ja poeg oskab kah häid asju kokku miksida (ei viitsi küll).
Kookidega juhtus mul ikka ka üht-teist :P