PÜSIKUPEENRA HIIGLASED vol2

Peale selle "hiidtatra" saamise tekkis mul eriline huvi suurte püsikute vastu. Meil oli väga kõrgetest lilledest olemas juba mõned lursslilled ja harilik kitseenelas ja väga suurte lehtedega taimedest kilp-ja laudleht. Kuna nad vajasid kasvamiseks ja enda näitamiseks suuremat ruumi kui seda võimaldas meie olemasolev püsikuaed, tekkis mõte rajada neile täiesti eraldi aiaosa. Tekitasime sellise dzhunglitaolise koha krundi piirdele. Koht oli sobiv, taimede taustaks oli istutatud pöetav tumeroheline ungari sireli hekk ja selle ette istutatud lilled lõpetasid aia kuidagi eriti väärikalt.
Mõned aastad hiljem osutus see peenar äkki keset aeda olevaks. Pidime hoopis teise kohta ümber istutama juba suureks kasvanud heki, mis tükeldas põhjendamatult aeda. Ka ülikõrged või tohutu suurte lehtedega püsikud ise asetsesid kuidagi äraspidiselt. Istutasime siis nende ette mõned väiksemad, aga siiski heakasvulised lilled ja peenar pöördus näoga meie poole. Nagu alati keset muru rajatud peenarde põhiline hooldusprobleem on nende ääristamine. Kuna olime just maha võtnud mõned ploomid, kasutasime siin ära nende tüved ja jämedamad oksad - nii tekkis roikapeenar. Järgmisel aastal on kavas seda ala laiendada, sest nii mõnelgi lillel on juba väga kitsaks jäänud. Et erinevad aiaosad ühendada, tuleb teda ka veidi maja poole pöörata. Siis saab praegu sirge peenar endale kaare kuju. Alustasin aiahiiglaste otsimist. See pole sugugi kerge ülesanne, sest puukoolid ju minusugustele puukollidele :) midagi erilist tavaliselt pakkuda ei suuda.
Eriti huvitas mind kuni 3m kõrgune sügavalt lõhistunud lehtedega vaiguse mahlaga kompass-vaigulill (Silpium laciniatum). Kirjelduse järgi asetsevad tema lehed alati põhja-lõuna suunas ja tema lehtede järgi võivat ilmeksimatult määrata ilmakaari. Teda ma veel leidnud ei ole, kuigi olen kindel, et ta mind ikkagi kuskil ootab.
Aga oma otsinguil komistasin ma teise tõelise harulduse otsa ja olen juba mõne aasta kaelus-vaigulille (Silphium perfoliatum) õnnelik omanik. Ka tema kasvukõrgus hakkab ulatuma 3 meetrini. Päris normaalsekasvulise 1.78 mehe väljasirutatud käsi ei küüni isegi puudutama tema kuldkollaseid päikese poole pürgivaid õisi.

Kaelus-vaigulill on uhke võimsakasvuline lill, kes sunnib end alati alt üles vaatama. Tal on suured, munajad, umbes 35 cm pikkused ja 15 cm laiused lehed, mis siledatele vartele vastakuti kinnitudes moodustavad justkui kaeluse. Kuni 8 cm läbimõõduga korvõied kinnituvad vartele suhteliselt pikkade õievartega, moodustades omapärase karikakujulise haralise õisiku. Tahtsin pildistada ka nii lehtede kui õisiku kinnituskohti vartele, aga ei ole seda lubanud siiani teha ei vihm ega juba paar päeva kestev ülitugev tuul.
Meil on olemas ka tema väike õde, ainult 1,5 kuni 2m kõrgune tervelehine vaigulill (Silphium integrifolium). Ta erineb kaelus-vaigulillest madalama kasvu, õite asetsuse ja lehtede välimuse poolest. Mõlema liigi õied on aga üsna ühesugused - ümarad ja kuldsed.
Vaigulilled eelistavad kasvada täispäikeses ja vajavad viljakat, parasniisket mulda. Minu kogemuse kohaselt taluvad nad siiski hästi ka põuda, kuivadel aastatel jääb vaid kasvukõrgus ehk veidi madalamaks. Nad on äärmiselt seisukindlad ja ka kõige tugevamad tuuled (tormid) ei ole suutnud neid maha painutada. Õitsemisaeg algab kesksuvel juulis ja kestab külmadeni. Paljundatav on ta jagamisega. Kindlasti ka seemnetega, kuid need ei jõua meil hilise õitsemisaja tõttu valmida. Kaelus-vaigulille kasvatamise kliimatsooniks on kõikjal märgitud 5. Tervelehine vaigulill on kirjanduse andmetel külmakindlam, kuid meil talvituvad mõlemad katteta.