Laupäev kujunes meil üsna ootamatult külaliste päevaks. Ja veel milliste! Kuigi head sõbrad, juhtub mõnikord tõesti nii, et ei näe mõnda neist aastaid. Ja siis on jällenägemisrõõm eriti suur. Kohtumise esimestest hetkedest ununevad kõik vahepealsed ajad, me oleme ikka ise kõik endised.
Ja eks aednike esimene käik ole ikka aeda, et mis muutunud ja mis uut ja mis huvitavat. Aga, et ootamatud, pidin enda hooleks kõigepealt kohvi võtma. Ega mulle see ooberdamine eriti ei istu, oleksin meelsamini olnud teistega aias, aga nii külalislahkusetu ma ka ei ole ja kohv käib alati asja juurde. Ja mees jalutas siis külalistega aias ringi - no kes siis ei tahaks näidata, millega me tegelenud oleme ja milline mees loobuks vabatahtlikult kõrvade paitamisest:) Ja milline naine siis vahetevahel seda oma mehele ei võimaldaks:) Kahjuks on külalised kitsid kriitiliste sõnadega, kuigi ka neid oleks mõnikord hädasti vaja.
Millegipärast on sedasi, et kui peres mõlemad tegelevad aiaga, siis mehed ei taha meeles pidada taimenimesid. Ühel meie tuttaval perel juhtus samas situatsioonis niisugune lugu. Kui mees tuntud botaanikutega mööda aeda jalutas ja jõudis punaste lehtedega taimegrupi järgi, siis teatas ta uhkusega, et see on meie punanurk ja hakkas siis rääkima, mis sordid seal kasvavad. Ikka, et "Krasnaja Zvezda" ja "Krasnaja Ulõbka" ja "Krasavitsa Krasnaja" kuni siis perenaine ka lõpuks sinna jõudis ja suurte silmadega oma mehe muinasjuttu kuulas ja asjad ikka õigesti ära seletas. Eks pärast sai nalja palju ja nii mõnigi oli kirjutanud päris usinasti neid eriti huvitavaid taimenimesid ka üles. Ja veel nii mõneski aias olen taolist fenomeni kohanud ja pidanud hiljem perenaiselt täiendavaid selgitusi paluma. Ega meiegi pere erand pole ja vahetevahel on selgunud, et miski nimi on ikka viltu öeldud või miski puu huvitava nt. saksakeelse nime saanud :). Noh, kohvitassi juures saavad siis vajalikud täpsustused tehtud ja neisse apsakatesse suhtutakse ikka heatahtlikult ja naeruga.
Sellised külaskäigud koosnevad alati kolmest etapist. Esimene on aia ülevaatus, teiseks etapiks on kohv koos vestlusega, uus ringkäik ja jälle kohv ja ....Ja kolmas etapp on väljakaevamine. Ja muidugi ka saadud kingituste ülevaatamine ning sinna juurde kuuluvad jutud. Ega seekordki teisiti läinud.
Aga kingitused !- muuhulgas ka üks lillehiiglane. Korvõieliste hulka kuuluv Cacalia atriplicifolia syn. Arnoglossum atriplicifolium. Eestikeelne nimi liigil puudub. Inglisekeelne rahvakeelne nimi India teiba- või teivastaim (Pale Indian Plant) iseloomustab aga tema ligi 3 meetriseid varsi kõige ilmekamalt. Kuna ma ei saa värskelt istutatud taimest head pilti, "laenasin" selle internetist. Tema sinakasrohelised, jämedad, lillaka varjundiga õievarred kasvavad 2-3 m kõrguseks (meile toodud taimel olid nad 2.3 m). Nad on seisukindlad, siledad ja jäigad ning kaetud kerge valkja vahakorraga. Taime lehed on suured, 20 cm pikad, 15 cm laiad, pikliksüdajad, jämedahambulised, sinakasrohelised. Nagu teised ülikõrged lilled, õitseb ka tema alates juuli lõpust kuni külmadeni. Väikesed valged korvõied on koondunud sarikatesse. Kuigi ta õied on üsna ilmetud, on lille suureks väärtuseks kasvukõrguse kõrval kogu taime enda sinakasroheline värvus, niisuguseid ei ole aias ju eriti palju. Eelistab poolvarjulist kasvukohta ja viljakat mulda. Kuivemal ajal vajab ta kindlasti kastmist.
Mina olen ise nii tilluke, et ilmselt selle pärast ei ole mul erilist tõmmet nende suurte poole. Aga kevadel vaatame, võib-olla kohapeal neid nähes saavad nemad ka minust võitu ;o). Tegelikult see Sahhalini kirbutatar on mulle ikka enne ka meeldinud. Aga vägevad on nad tõesti.
ReplyDeleteVägev tegelane ikka küll :). Ja see sinakasroheline värv on üks mu nõrkuseid.
ReplyDeleteEga ma ise ka suur ole, aga mõtlesin, et kui jäädagi ainult neid maad mööda roomavaid imetlema, siis äkki võikski ise ka kuidagi roomavaks või küürakaks jääda:), et oleks aeg end sirgu ajada ja mõnele õiele ka alt üles vaadata. Ja see nende vägevus paneb ikka imetlema küll!
ReplyDelete:oD
ReplyDeleteMuide, täna hakkas kesklinna laopiirkonna tühermaal ringi sõites mulle silma uhke kirbutatra puhmas. no ega ta päris tühermaa ka polnud, just ladudepiirkonna ja eramajapiirkonna vahepealne ala, eks neist viimastest sinna tekkinud. Aga ilus oli keset seda maltsa see võimas puhmas.
Vot sellest ma kül aru ei saa, miks see kirbutatar keelatute hulka kuulub, seemnega ei paljune ja pole ka mürgine. Lähinaaber, kellel see "bambus" kenasti kasvama läks ja "aitas" lõeäärse naadist ja pajuvõsast lahti saada, pintseldas peenardesse tunginud võsusid paaril aastal ja nüüdseks kogu võpsikust lahti.
ReplyDeleteMulle ka kõrged taimed meeldivad, aga mul ei ole nende jaoks kohta.
Ma eelistan ka kriitikat - rohkem ausust kui lihtsalt kiidusõnades, peaksin oma sõbrannad Su aeda saatma, nad ei tea küll lilledest muffigi, aga ebakõla tabab nende silm kohe ja oma arvamust nad vaka all ei hoia, igatahes peale nende invasiooni vaatad ise ka maailma teise pilguga :)
:) Vot selle vastu poleks mul küll midagi. Mulle just meeldivad niisugused, noh, veidi erilised külalised, nende kiiksukatega oleks siis ka millestki ilmselt rääkida. Onju, mõne inimese külaskäiku mäletad ikka kaua-kaua ja mõnikord on hea ka veidi hambaid teritada, nii, et külaline oleks sama tüüpi ja saaks ka mõnest isevärki naljast aru. Võta aga kaasa kui kunagi tulija oled! Ainult umbrohule ei tohi näpuga näidata:)
ReplyDeletenojah, kui ma üles vaatan, siis on kõrgete puude latvu nii palju, et päike napilt paistab :). seega mind ehk see küürakaksjäämine ei ohusta :)
ReplyDelete