PÜSIKUPEENRA HIIGLASED vol1

Sahhalini konnatatar (Fallopia sachalinensis) on meie aedade kõrgeim püsilill. See imepärase kasvujõuga taim on botaanikute hulgas tekitanud pikka aega üksjagu segadust. Nii on ta kuulunud veel pargitatarde - Sahhalini pargitatar (Reynoutria sachalinensis) kui kirburohtude - Sahhalini kirburohi (Polygonum sachalinense) hulka. Ja kirjanduses võib teda leida kõigi nende nimetuste juurest.
See on ka lill, mis äratas minus huvi eriti kõrgete püsikute vastu.
Looduslikult kasvab ta Kirde-Aasias, Põhja-Jaapanis, Sahhalinil ja Lõuna-Kuriilidel, kus võib moodustada tihedaid, läbitungimatuid tihnikuid. Looduses kasvab ta 2-4 m kõrguseks. Oma jämeda, erakordselt elujõulise risoomi abil tungib ta kiiresti edasi, vallutades üha uusi alasid. Sahhalini konnatatra risoom võib tungida 3 m sügavusse ning külgsuunas hargneda 7m kaugusele. Ta on tohutu elujõuga ning kasvutingimuste suhtes ülileplik, taludes ühtviisi hästi nii päikest kui varju, üleujutust ja põuda.
Meie aias on ta üks kõige silmatorkavamaid, imposantsemaid ja kauneimaid sügisesi õitsejaid. Praegu ei saa ma kuidagi mõõta tema täpset kõrgust. Teen seda kevadel, kui lõikan maha vanad varred. Aga võrdluseks - kaevukaane tipp on umbes 2m kõrgune ja tema ees kasvav heakasvuline ungari sirel (umbes 2.20) tundub täieliku kääbusena. Eespool kasvav kilpleht on mulle praegu rinnuni.

Kevadel oleks vist võimalik pikemal vaatlusel näha taime kasvukiirust. Noored võrsed kasvavad ööpäevas mitte sentimeetreid, vaid kümneid sentimeetreid. Jaapanis ning Kuriilidel on noored, mahlakad võrsed arvestatavad toidutaimed. Sahhalini konnatatra varred on lülilised, kevadel matid pruunirohelisekirjud, suvel matid rohelised, aga talvel muutuvad nad läikivpruunideks, justkui poleerituteks.
Sahhalini konnatatra lehed on suured - 15-40 cm pikad ja 10-30 cm laiad. Õrnad kreemikasvalged õiekesed on koondunud pikkadesse õhulistesse õisikutesse. Õitseb ta juuli lõpust külmade tulekuni.
Paaril ruutmeetril kasvav lill on justkui vahumeri ja väärib tõelist imetlust. Tema varred lõikame maha alles kevadel, sest vartele jäänud õisikud on väga ilusad ja nauditavad ka talvise härmatisega. Samuti meeldib puhmas leevikestele ja teistele väikelindudele. Kevadel põlevad tema õõnsad, niisked varred kõvasti praksudes.

Euroopasse toodi Sahhalini konnatatar teadaolevalt 1893.a. ning Eestisse juba 1897.aastal.
Sahhalini konnatatar kuulub maailma 100 kõige agressiivsema taimeliigi hulka ja on ka Eestis kantud 2007.a. looduslikku tasakaalu ohustavate võõrliikide nimekirja ning tema sissetoomine vabariiki on karistatav. Kuna ta on meil siiski kasvanud juba üle 100 aasta, siis tuleks sellest keskkonnaministri määrusest aru saada ilmselt nii, et tema levitamine on nüüd keelatud.

Sahhalini konnatatart on võimalik paljundada jagamisega. Seemned meil tema hilise õitsemisaja tõttu ei valmi, seega on tema agressiivsus meil väiksem kui soojemates piirkondades. Kindlasti ei sobi ta istutamiseks peenardesse ja aia piiretele, kus tema leviku piiramine oleks takistatud ja kust ta võiks omatahtsi rändama minna. Ebasoovitav on ta ka hoonete ning torustike vahetus läheduses.

Meil kasvab ta keset muruplatsi ja iganädalane muruniitmine on tema levikut kenasti ohjanud. Oleme suutnud teda aastaid hoida talle ettenähtud piirides. Minu arvates on ta invasiivsuselt võrreldav vaarikaga.