ILM OLI

täna heitlik, vahelduvate meeleoludega. Hommikune tugev tuul tõi kaasa esimese lehesaju. Neid lendles kõikjal pargis ja ümber maja. Vihmasadu. Päike ja kuldne sügis. Rahe. Vikerkaar. Ja jälle päike. Nagu polekski midagi olnud.
Õhtusest jalutuskäigust aga selline leid. Üks pihlakatest, mis annab varju turbapeenrale, on paari päevaga otsustanud kasvatada endale sellise seenemiku või päkapiku.
Suviselt kelmika kübara varju on ta peitnud oma näo,
aga jalakesega toetub kindlalt tüvele.

SÜGISHOMMIK

Juba mitu päeva imetlen neid sügishommiku pikke varje, mis oleks nagu rööplükkega tehtud. Oli vist niisugune asi kunagises koolimatemaatikas:) Pole enam kuskilt kontrollida ka. Ei hoia ju saja-aastaseid õpikuid alles. Aga nagu alati tulevad head mõtted miskipärast liiga hilja. Õhtul otsustasin, et hommikul pildistan neid kindlasti.
Aga tänane hommik oli hoopis niisugune. Kui tavaliselt on udu piimjas, siis täna ümbritses meid paks hallus
ja absoluutne tuulevaikus. Niisugune tühjana tunduv pulk on siis lipuvarras.
Kella 9 ajal oli pilt aga juba niisugune, aga varjud kahjuks jah, juba hoopis lühemad kui peaksid. Ja kased muutuvad silmnähtava kiirusega kollasemaks.

Suhtelist sooja on aga ikka veel vähemalt kuu aega. Talvekülm ei saabu niipea.

SÜGIS VÄRVIB

Siin, maal looduse keskel elades olen õppinud hindama ja armastama sügist. Just niisugust nagu tänasel pööripäeval. Päikeselist ja värvilist. Kui palju aastakümneid on ta mul nägemata jäänud. Olen seostanud teda varem vaid pimeduse, vihmamärja asfaldi ja poriga.

Nüüd on ta minu jaoks on küpsuse, viljakuse, rahunemise ja tarkuse aeg.
Puud, mis suvel rohelistena pakkusid eelkõige turvalisust ja kuumavarju, näitavad nüüd oma tõelist ilu. Nad on talletanud endasse kogu suvepäikese, mida nüüd nii pillavalt ja heldelt jagavad. Nende värvivikerkaarest ja särast aimub elujõudu ja andmisrõõmu. Ja kuigi nad valmistuvad üürikeseks puhkuseks, sisaldab see endas enam tärkamist ja elu kui kadu ja kõdu. Igas loodud seemnes, viljas ja võrses peitub uus algus, mis vaid ootab järgmise kevade sooja puudutust.
Päikeselise sügisilma mahe tuul, leebe päike ja soojad värvid moodustavad võrgutava koosluse. Ja vihm! - nii vajalik janustele karastumiseks. Loodus on kõik korraldanud targalt ja tasakaalus olevana.
Sügishommiku kargus ja värske õhk, kastemärjad puud mähkunud kõige peenematesse päikeses sätendavatesse siidlooridesse
Veel ei ole sügis haaranud kõiki oma pintsleid ja värve. Mets on täiesti roheline, vaid üksikud puud hakkavad suurest rohelisest massist eristuma
Ka aias võib imetleda erinevaid hallikas-, sinakas-, kollakas, sügav- ja tumerohelisi toone
ning samas hõõgub päikeses väikese lõkkena alles istutatud äädikapuu,
läätspuu aga pakub värsket salatirohelist

kontpuu on suvel igavast, märkamatust põõsast muutunud loitvaks pilkupüüdvaks uhkeldajaks
ja isegi hall sätendab ja särab hõbedaselt.
Harilik pihlakas on endale üle tõmmanud pronksi rüü,
kaskedele on ilmunud esimesed kollased lehed,
aga harilik vaher eputab juba kuldses-oranzis kleidis.

Lõhislehine tamm on muutunud veel rohelisemaks kui suvel

ja temast mitte kaugel kibuvitsa heleroheline suurte tumepunaste viljadega,
aga koehne pihlakas on lookas lumivalgete marjade all
Pruunid-kollased naabrid ootavad vaid korjamist.
Siin aga on sügis otsustanud näidata tõelisi jõuluvärve
Kui ma varem lugesin ja isegi soovitasin ka ise inimestel mõelda aia rajamisel põõsaste sügisvärvusele, mõtlesin ma seejuures salaja üsna tõsiselt, et ei tea, mis need veel peaksid olema. Aga nad on!!! Nii palju erinevaid värvitoone kui sügisel kukerpuudel, pole vist ühelgi teisel põõsal pakkuda.

Ei puudu sügiseselt paletilt ka sinakad toonid
Sügispäike on paitav, soojendav ja õrn. Ja nii ei mõtle ainult mina....
Suvi on nagu metsik kosk, mis värvidest, lõhnadest ja häältest küllastatuna pulbitseb ja aina tormab tohutu kiirusega ülepeakaela edasi. Sügis on voogamine, kulgemine, päralejõudmine.

Tere tulemast täna kell 18.44!

GARRULUS GLANDARIUS

Kus veedab perenaine köögis kõige rohkem aega? Täpselt õige. Kraanikausi juures. Ja ma ei jõua end ära kiita:), et köögi sisustamise juures otsustasin ma ta akna alla paigutada. Selle asemel, et olla pool elu nina ja silmadega vastu igavat seina, näen ma oma toimetuste juures igasugu huvitavaid asju. Täna siis selline linnuke. Ma ei olnud teda kunagi varem näinud. Aga, et rahvas peab pasknääriks hoopis teist lindu, olin ma temast juba varem lugenud ja ka pilte vaadanud. Ega ta end kaua vaadata lasknud. Oma väga jämeda nokaga tuuseldas ta üsna kenasti maa seest mingeid usse-tõuke otsides Aga kui ta külje keeras, olin ma üsna kindel, kellega tegemist. Ja internetist leidsin kohe ka liigikirjelduse koos pildiga. See oli tõesti pasknäär, rahvakeeles veel paskraat, metsnäär, pajuharakas. Kahjuks lendas ta üsna kiiresti kaugemale ega lasknud end rohkem pildistada.
Pasknäär on umbes haki suurune lind. Teda on kerge ära tunda üla- ja alapoole roosakashalli üldvärvuse ja musta servaga eretaevasinise laigu (küüduse) järgi tiivanukil. Kui lind on erutatud, siis võib tema peas märgata ka tutti.
Pasknäär elutseb okas-, sega- ja lehtmetsades, eelistades neid, kus leidub tihedat alusmetsa. Pesitsusajal on ta aga seotud eelkõige kuuse-segametsadega. Pesa ehitavad mõlemad vanalinnud koos kõige sagedamini kuusele, kuni 10 m kõrgusele raskesti märgatavasse kohta. Pasknääri pesa on kaunis lame ja koosneb väljaspoolt raagudest, seest aga samblast, rohujuurtest ja muust pehmemast materjalist. Kurnas on 5-7 muna. Munad on hallikasrohelised, kaetud pruunikate tähnide ja laikudega. Poegi hauvad ja toidavad mõlemad vanalinnud. Pojad on pesahoidjad ja lahkuvad pesast kolmenädalastena. Vanalinnud hoolitsevad poegade eest kuni sügise saabumiseni. Sel ajal hulguvad pesakonnad koos.
Segatoidulise linnuna sööb pasknäär mitmesugust toitu. Taimtoitu - tammetõrusid ja mitmesuguseid marju otsib ta peamiselt sügisel, eriti aga talvel. Tõrudest teeb ta ka omale talvevarusid, mis on mõnikord üsna suured. Mõnes panipaigas võib neid olla kuni 4 kg. Osa peidetud tõrudest kaevab pasknäär lume alt välja, osa jääb aga kasutamata ja läheb kevadel idanema. Kevadel ja suvel toitub ta peamiselt putukatest, sealhulgas kahjuritest, näiteks maipõrnikatest, siklastest ja kärsaklastest. Teisi loomi, mitmesuguseid pisinärilisi, väikesi linde ja nende mune, sisalikke ja konni, sööb juhuslikumalt. Kahjurputukate hävitamise ja tammetõrude levitamisega toob pasknäär metsamajandusele suurt kasu. Ta on päevase eluviisiga. Meil paiga-,hulgu-ja rändlind ning ka läbirändaja. Värvuliste pesade rüüstamisega tehtav kahju on väiksem. Looduskaitse alla ei kuulu

TÕNNIKESED KATUSEL

Täna hommikul vestlesin ühe armsa inimesega. Uuris ikka, et kes meil siis külas käisid ja kelle aias need "krasnajad" olid. Vanu asju ja tuttavaid meenutades läheb tuju ikka heaks.

Peale selle jutuajamise läksin kööki tänaseid nõusid pesema. Pärast eilset äpardust selle õliga vaatasin kõigepealt üle, kas mul midagi üleliigset kuskil ei vedele. Kraanikauss on mul küll hea koha peal - akna all. Ja siis kui käed käivad, saan välja vaadata, imetleda oma sirguvaid ja praegu juba kergelt värvuvaid puid, midagi juurde planeerida.... Meelde tulevad ka igasugu naljakad seigad. On ju meil olnud siin "salatipuu" ja hmmm ... kerapriimula ja muudki naljakat.

Ja äkki tuli meelde üks aastatetagune lugu, kuidas ma Tallinna aednikke enda poole juhatasin.

Proua, kes mulle helistas, oli varem siia sõitnud mehega ja muidugi ei vaata kõrvalsõitja kunagi, kus on see vajalik teeots, kust maanteelt tuleb ära pöörata. Ja kui see tee meile on veel nii käänuline-kurviline ja keeruline, siis ta ei püüagi midagi meelde jätta. Aga nüüd pidi tema olema teejuht. Ma siis ütlesin, et see tee,millega ta harjunud on, on keerulisem (tookord ei olnud seal ka ühtki head orientiiri) ja tulgu parem teist kaudu. Et märksõna on kauplus ja kohe tuleb risttee vasakule. Ja seda teed tuleb sõita 300-400m ja siis hakkavad vasakul paistma "Tõnnikesed" ja nende eest keerab kruusatee vasakule mäkke.

Vestluskaaslane: "Eee, kas nad ikka välja ka paistavad?"

Mina: "Loomulikult, neid on seal mitu tükki reas"

Vk: " Kas neile midagi ette ei jää"

M: " No üks suht madal hekk on, aga see ei sega"

Vk: "Nad on ju madalamad."

M."Misasjad?"

Vk: "Noh, need tõnnikesed ju"

M: "Mismoodi, katused paistavad ju välja?"

vaikus, väga pikk vaikus

M: "uuu, oled ikka olemas või?"

Vk: " hmm, see on huvitav mõte, et katused sedasi... aga kas nad seal ära ei kärssa"

M: "Miks nad peaksid? Kas sa oled kuskil kärssavaid katuseid näinud?"

VK: " No tavaliselt kasutatakse ikka kukeharju ja sääraseid madalamaid, roomavaid asju ja kuivalembesemaid, kuidas neid siis seal kastetakse?"

Nüüd oli minu kord vait olla. Minu teada oli mu vestluskaaslane karsklane ja muidu ka päris normaalne inimene. Tark ja tegus pealekauba. Mis siis nüüd?

M: "Kuule millest sa räägid? Ütlesin ju, et kui näete "Tõnnikesi", pöörate vasakule mäkke"

Vk: "OK! Homme kohtume"

Homme mingil ajal heliseb telefon, et kuule, oleme sõitnud see 300 m, tõnnikesi ei näe veel, aga majade eest keerab küll tee vasakule. Kas hakkame bussiga üles ronima või peab edasi sõitma ? No ma ei saanud naeru pärast enam hinge tagasi. Need majad, need ju ongi "Tõnnikesed", mingi ühepereelamute tüüpprojekt vanast ajast.

Aga ma pärast sain alles kuulda. Ta oli selle vestluse ajal mõelnud täpselt sama, et mis minuga juhtunud on, et nii segast juttu ajan. Ja veel oli mõelnud, et vaat, kus botaanik. Kas siis tõesti millegi muu järgi enam teed pole juhatada kui mingite madalate taimede järgi? Ja kõige lõpuks oli ta siis omaette arvanud, et mätaskatuseid ometi ju nii ikkagi ei tehta, aga et mine tea, igasugu hulle on...
40-le inimesele nalja kui palju terveks päevaks.

PIRUKALEEEE !!!

Eile hommikul, kui revideerisin oma külmkapi sisu, otsustasin, et peaks õige küpsetama lihapirukaid. Neid õigeid, käsitsi tehtuid. Nagu vanasti. Olen küll palju kordi teinud ahjus igasugu lahtiseid pirukaid, nendega seda mötserdamist vähem. Aga millal ma pirukaid tegin, enam ei mäletagi. Panin siis liha keema, et kõrvale saab siis puljongit ka ja vahepeal läksin õue. Ilus ilm oli. Kui tagasi tulin, tuli niisugune tahtehalvatus peale .... Ei mingeid pirukaid.
Puljongi sisse tegin seenesupi - porgandit, sibulat, veidi suvikõrvitsat ja seeni. Siis karp "Merevaiku" kukeseentega ja kõige lõpuks rõõska koort ka. Noh, ja siis muidugi ohtralt seda maitserohelist. Jube hea sai.
Täna siis vaatasin seda keeduliha. Tuleb laiskus ära petta ja ikkagi need pirukad ära teha. Nädalalõpp tulemas ja midagi siis paariks päevaks võtta.
Valmistasin hapukoore muretaigna: Hea, lihtne ja kiire teha: 400dl jahu, soola, 100g võid või margariini ja 1,5 dl hapukoort. Jahu, sool ja või segi hakkida, siis hapukoor juurde ja kiiresti taignaks segada, seejärel paariks tunniks külmkappi. Vahepeal jõuab pirukasisu valmis teha ja masinasepiku ka üles panna. Enne kui pirukad ahjust välja said - telefon. Et kas me ikka oleme kodus ja puha. Pole ma kade ega kitsi, aga miks mul on tunne, et homme pean jälle köögitoimkonnas olema:(
Ega ma ka seda nõudepesu armasta, aga mul ei ole teda kellegi kaela veeretada. Seega tuleb sellesse suhtuda nii, et puhas köök on ikka kõige ilusam köök. Ja selle toimingu juures on päris hea mõelda näiteks seda, kuhu istutada meile katsetamiseks toodud 5 vahtrapuud (Acer micranthum). Tuleks valida erinevad kohad ja mullad, et kui meie aias kuskil vastu peavad need kaunid eestikeelse nimeta jaapanlased, siis võiks neid ka mujale soovitada.
Uuuups, kõrvuti olid nõudepesuvahend ja pudel õli, ja ma oskasin kogu oma kraanikausi sisu viimasega üle kallata:(:(:S

PÜSIKUPEENRA HIIGLASED vol3

Kes otsib, see leiab. Ja isegi kui väga ei otsi, siis tuuakse. Hämmastav!
Laupäev kujunes meil üsna ootamatult külaliste päevaks. Ja veel milliste! Kuigi head sõbrad, juhtub mõnikord tõesti nii, et ei näe mõnda neist aastaid. Ja siis on jällenägemisrõõm eriti suur. Kohtumise esimestest hetkedest ununevad kõik vahepealsed ajad, me oleme ikka ise kõik endised.
Ja eks aednike esimene käik ole ikka aeda, et mis muutunud ja mis uut ja mis huvitavat. Aga, et ootamatud, pidin enda hooleks kõigepealt kohvi võtma. Ega mulle see ooberdamine eriti ei istu, oleksin meelsamini olnud teistega aias, aga nii külalislahkusetu ma ka ei ole ja kohv käib alati asja juurde. Ja mees jalutas siis külalistega aias ringi - no kes siis ei tahaks näidata, millega me tegelenud oleme ja milline mees loobuks vabatahtlikult kõrvade paitamisest:) Ja milline naine siis vahetevahel seda oma mehele ei võimaldaks:) Kahjuks on külalised kitsid kriitiliste sõnadega, kuigi ka neid oleks mõnikord hädasti vaja.
Millegipärast on sedasi, et kui peres mõlemad tegelevad aiaga, siis mehed ei taha meeles pidada taimenimesid. Ühel meie tuttaval perel juhtus samas situatsioonis niisugune lugu. Kui mees tuntud botaanikutega mööda aeda jalutas ja jõudis punaste lehtedega taimegrupi järgi, siis teatas ta uhkusega, et see on meie punanurk ja hakkas siis rääkima, mis sordid seal kasvavad. Ikka, et "Krasnaja Zvezda" ja "Krasnaja Ulõbka" ja "Krasavitsa Krasnaja" kuni siis perenaine ka lõpuks sinna jõudis ja suurte silmadega oma mehe muinasjuttu kuulas ja asjad ikka õigesti ära seletas. Eks pärast sai nalja palju ja nii mõnigi oli kirjutanud päris usinasti neid eriti huvitavaid taimenimesid ka üles. Ja veel nii mõneski aias olen taolist fenomeni kohanud ja pidanud hiljem perenaiselt täiendavaid selgitusi paluma. Ega meiegi pere erand pole ja vahetevahel on selgunud, et miski nimi on ikka viltu öeldud või miski puu huvitava nt. saksakeelse nime saanud :). Noh, kohvitassi juures saavad siis vajalikud täpsustused tehtud ja neisse apsakatesse suhtutakse ikka heatahtlikult ja naeruga.
Sellised külaskäigud koosnevad alati kolmest etapist. Esimene on aia ülevaatus, teiseks etapiks on kohv koos vestlusega, uus ringkäik ja jälle kohv ja ....Ja kolmas etapp on väljakaevamine. Ja muidugi ka saadud kingituste ülevaatamine ning sinna juurde kuuluvad jutud. Ega seekordki teisiti läinud.

Aga kingitused !- muuhulgas ka üks lillehiiglane. Korvõieliste hulka kuuluv Cacalia atriplicifolia syn. Arnoglossum atriplicifolium. Eestikeelne nimi liigil puudub. Inglisekeelne rahvakeelne nimi India teiba- või teivastaim (Pale Indian Plant) iseloomustab aga tema ligi 3 meetriseid varsi kõige ilmekamalt. Kuna ma ei saa värskelt istutatud taimest head pilti, "laenasin" selle internetist. Tema sinakasrohelised, jämedad, lillaka varjundiga õievarred kasvavad 2-3 m kõrguseks (meile toodud taimel olid nad 2.3 m). Nad on seisukindlad, siledad ja jäigad ning kaetud kerge valkja vahakorraga. Taime lehed on suured, 20 cm pikad, 15 cm laiad, pikliksüdajad, jämedahambulised, sinakasrohelised. Nagu teised ülikõrged lilled, õitseb ka tema alates juuli lõpust kuni külmadeni. Väikesed valged korvõied on koondunud sarikatesse. Kuigi ta õied on üsna ilmetud, on lille suureks väärtuseks kasvukõrguse kõrval kogu taime enda sinakasroheline värvus, niisuguseid ei ole aias ju eriti palju. Eelistab poolvarjulist kasvukohta ja viljakat mulda. Kuivemal ajal vajab ta kindlasti kastmist.

PÜSIKUPEENRA HIIGLASED vol2

Peale selle "hiidtatra" saamise tekkis mul eriline huvi suurte püsikute vastu. Meil oli väga kõrgetest lilledest olemas juba mõned lursslilled ja harilik kitseenelas ja väga suurte lehtedega taimedest kilp-ja laudleht. Kuna nad vajasid kasvamiseks ja enda näitamiseks suuremat ruumi kui seda võimaldas meie olemasolev püsikuaed, tekkis mõte rajada neile täiesti eraldi aiaosa. Tekitasime sellise dzhunglitaolise koha krundi piirdele. Koht oli sobiv, taimede taustaks oli istutatud pöetav tumeroheline ungari sireli hekk ja selle ette istutatud lilled lõpetasid aia kuidagi eriti väärikalt.
Mõned aastad hiljem osutus see peenar äkki keset aeda olevaks. Pidime hoopis teise kohta ümber istutama juba suureks kasvanud heki, mis tükeldas põhjendamatult aeda. Ka ülikõrged või tohutu suurte lehtedega püsikud ise asetsesid kuidagi äraspidiselt. Istutasime siis nende ette mõned väiksemad, aga siiski heakasvulised lilled ja peenar pöördus näoga meie poole. Nagu alati keset muru rajatud peenarde põhiline hooldusprobleem on nende ääristamine. Kuna olime just maha võtnud mõned ploomid, kasutasime siin ära nende tüved ja jämedamad oksad - nii tekkis roikapeenar. Järgmisel aastal on kavas seda ala laiendada, sest nii mõnelgi lillel on juba väga kitsaks jäänud. Et erinevad aiaosad ühendada, tuleb teda ka veidi maja poole pöörata. Siis saab praegu sirge peenar endale kaare kuju. Alustasin aiahiiglaste otsimist. See pole sugugi kerge ülesanne, sest puukoolid ju minusugustele puukollidele :) midagi erilist tavaliselt pakkuda ei suuda.
Eriti huvitas mind kuni 3m kõrgune sügavalt lõhistunud lehtedega vaiguse mahlaga kompass-vaigulill (Silpium laciniatum). Kirjelduse järgi asetsevad tema lehed alati põhja-lõuna suunas ja tema lehtede järgi võivat ilmeksimatult määrata ilmakaari. Teda ma veel leidnud ei ole, kuigi olen kindel, et ta mind ikkagi kuskil ootab.
Aga oma otsinguil komistasin ma teise tõelise harulduse otsa ja olen juba mõne aasta kaelus-vaigulille (Silphium perfoliatum) õnnelik omanik. Ka tema kasvukõrgus hakkab ulatuma 3 meetrini. Päris normaalsekasvulise 1.78 mehe väljasirutatud käsi ei küüni isegi puudutama tema kuldkollaseid päikese poole pürgivaid õisi.

Kaelus-vaigulill on uhke võimsakasvuline lill, kes sunnib end alati alt üles vaatama. Tal on suured, munajad, umbes 35 cm pikkused ja 15 cm laiused lehed, mis siledatele vartele vastakuti kinnitudes moodustavad justkui kaeluse. Kuni 8 cm läbimõõduga korvõied kinnituvad vartele suhteliselt pikkade õievartega, moodustades omapärase karikakujulise haralise õisiku. Tahtsin pildistada ka nii lehtede kui õisiku kinnituskohti vartele, aga ei ole seda lubanud siiani teha ei vihm ega juba paar päeva kestev ülitugev tuul.
Meil on olemas ka tema väike õde, ainult 1,5 kuni 2m kõrgune tervelehine vaigulill (Silphium integrifolium). Ta erineb kaelus-vaigulillest madalama kasvu, õite asetsuse ja lehtede välimuse poolest. Mõlema liigi õied on aga üsna ühesugused - ümarad ja kuldsed.
Vaigulilled eelistavad kasvada täispäikeses ja vajavad viljakat, parasniisket mulda. Minu kogemuse kohaselt taluvad nad siiski hästi ka põuda, kuivadel aastatel jääb vaid kasvukõrgus ehk veidi madalamaks. Nad on äärmiselt seisukindlad ja ka kõige tugevamad tuuled (tormid) ei ole suutnud neid maha painutada. Õitsemisaeg algab kesksuvel juulis ja kestab külmadeni. Paljundatav on ta jagamisega. Kindlasti ka seemnetega, kuid need ei jõua meil hilise õitsemisaja tõttu valmida. Kaelus-vaigulille kasvatamise kliimatsooniks on kõikjal märgitud 5. Tervelehine vaigulill on kirjanduse andmetel külmakindlam, kuid meil talvituvad mõlemad katteta.

PÜSIKUPEENRA HIIGLASED vol1

Sahhalini konnatatar (Fallopia sachalinensis) on meie aedade kõrgeim püsilill. See imepärase kasvujõuga taim on botaanikute hulgas tekitanud pikka aega üksjagu segadust. Nii on ta kuulunud veel pargitatarde - Sahhalini pargitatar (Reynoutria sachalinensis) kui kirburohtude - Sahhalini kirburohi (Polygonum sachalinense) hulka. Ja kirjanduses võib teda leida kõigi nende nimetuste juurest.
See on ka lill, mis äratas minus huvi eriti kõrgete püsikute vastu.
Looduslikult kasvab ta Kirde-Aasias, Põhja-Jaapanis, Sahhalinil ja Lõuna-Kuriilidel, kus võib moodustada tihedaid, läbitungimatuid tihnikuid. Looduses kasvab ta 2-4 m kõrguseks. Oma jämeda, erakordselt elujõulise risoomi abil tungib ta kiiresti edasi, vallutades üha uusi alasid. Sahhalini konnatatra risoom võib tungida 3 m sügavusse ning külgsuunas hargneda 7m kaugusele. Ta on tohutu elujõuga ning kasvutingimuste suhtes ülileplik, taludes ühtviisi hästi nii päikest kui varju, üleujutust ja põuda.
Meie aias on ta üks kõige silmatorkavamaid, imposantsemaid ja kauneimaid sügisesi õitsejaid. Praegu ei saa ma kuidagi mõõta tema täpset kõrgust. Teen seda kevadel, kui lõikan maha vanad varred. Aga võrdluseks - kaevukaane tipp on umbes 2m kõrgune ja tema ees kasvav heakasvuline ungari sirel (umbes 2.20) tundub täieliku kääbusena. Eespool kasvav kilpleht on mulle praegu rinnuni.

Kevadel oleks vist võimalik pikemal vaatlusel näha taime kasvukiirust. Noored võrsed kasvavad ööpäevas mitte sentimeetreid, vaid kümneid sentimeetreid. Jaapanis ning Kuriilidel on noored, mahlakad võrsed arvestatavad toidutaimed. Sahhalini konnatatra varred on lülilised, kevadel matid pruunirohelisekirjud, suvel matid rohelised, aga talvel muutuvad nad läikivpruunideks, justkui poleerituteks.
Sahhalini konnatatra lehed on suured - 15-40 cm pikad ja 10-30 cm laiad. Õrnad kreemikasvalged õiekesed on koondunud pikkadesse õhulistesse õisikutesse. Õitseb ta juuli lõpust külmade tulekuni.
Paaril ruutmeetril kasvav lill on justkui vahumeri ja väärib tõelist imetlust. Tema varred lõikame maha alles kevadel, sest vartele jäänud õisikud on väga ilusad ja nauditavad ka talvise härmatisega. Samuti meeldib puhmas leevikestele ja teistele väikelindudele. Kevadel põlevad tema õõnsad, niisked varred kõvasti praksudes.

Euroopasse toodi Sahhalini konnatatar teadaolevalt 1893.a. ning Eestisse juba 1897.aastal.
Sahhalini konnatatar kuulub maailma 100 kõige agressiivsema taimeliigi hulka ja on ka Eestis kantud 2007.a. looduslikku tasakaalu ohustavate võõrliikide nimekirja ning tema sissetoomine vabariiki on karistatav. Kuna ta on meil siiski kasvanud juba üle 100 aasta, siis tuleks sellest keskkonnaministri määrusest aru saada ilmselt nii, et tema levitamine on nüüd keelatud.

Sahhalini konnatatart on võimalik paljundada jagamisega. Seemned meil tema hilise õitsemisaja tõttu ei valmi, seega on tema agressiivsus meil väiksem kui soojemates piirkondades. Kindlasti ei sobi ta istutamiseks peenardesse ja aia piiretele, kus tema leviku piiramine oleks takistatud ja kust ta võiks omatahtsi rändama minna. Ebasoovitav on ta ka hoonete ning torustike vahetus läheduses.

Meil kasvab ta keset muruplatsi ja iganädalane muruniitmine on tema levikut kenasti ohjanud. Oleme suutnud teda aastaid hoida talle ettenähtud piirides. Minu arvates on ta invasiivsuselt võrreldav vaarikaga.

SIDRUNI ....... MIS?

Igastahes mitte kook. Ega keeks.

Küllap oli mul eile seda asjandust masinast võttes ees sama juhmakas nägu kui ammu, päris värske noorikuna vaatasin potis külma vette keema pandud makaronidest tekkinud ollust. Ma tõesti ei osanud tookord üleüldse süüa teha. Polnud vajadustki. Kodus toimetas meil lisaks emale vanaema. Temale aga ei meeldinud, kui köögis hüples ringi kolm tüdrukut. Kooli minnes oli mu koormus suurem kui paljudel täiskasvanutel. Mitu kooli ja muud ringid pealekauba, päev venis mõnikord 14 t pikkuseks. Mis söögivalmistamist seal enam.
Kui valmistasin oma elu esimest suppi - seljankat, mõtlesin, et iga veidikese aja tagant mõnesaja meetri kaugusele poodi joostes kuluvad mu jalad poole lühemaks. Algus oli kena - vesi ja liha ja sool... siis vesi. Poodi, liha jäi väheks. Õnnestus osta kana. Aga lurr oli ikka lurr. Jälle poodi. Kõik ju defitsiit, pole liha, pole kana. Aga olid saabunud viinerid. 1 kg anti. Ah, et miks mitte kokaraamat. Polnud mul sellist asja. Ja selle ühe ajakirja sabas ei olnud samuti mingeid toiduretsepte. Jälle poodi - 300 g sinki. Ikka pole see, mis peab. Pood...ja veelkord pood. Müüjal hakkas must vist hale. Seekordne saak oli suurem, suitsuvorst ja ma enam ei mäletagi, mis ta mulle sealt leti alt kõik välja õngitses. Põnevaid maitseaineid oli ka paberisse keeratud. Tursamaksa ma siiski supile ei lisanud.
Aga supp sai jube hea ja väga kallis. Hiljem ema küsis, et miks ma talle siis ei helistanud. Aga kust - lähim telefoniautomaat asus.. nomaitea, vist teises linna otsas. Siis ma lubasin endale, et kui mul ükskord lapsed peaksid olema, ei aja ma neid kunagi köögist ära. Ja neist kõigist ongi saanud arvestatavad kokkajad - eriti pojast.
Aga häda õpetas hästi. Kui ma mõne aasta pärast valmistasin, katsin ja garneerisin 30 inimese peolaua, sugulased vist ei uskunudki, et tegevuses polnud mingi tippkokk.

Ja nüüd siis niisugune....päris käkk ei ole. Sarnaneb pätsile. Aga kui vastu koorikut koputada, hapramad küüned vist murduksid.

Kasutasin masinaga kaasas olnud retsepti. Väga täpselt. Siiski mitte päris, sest riivisin sellesse ka sidrunikoore. Juba seda retsepti vaadates käis peast läbi mõte, et see ei saa päris õige olla. 300 g jahu ja AINULT 3 muna. Kogu vedelik. Noh - 1 sidruni mahl ka, vast 30ml. Aga uitmõtteks see jäigi. Ja see koogireziim nr.9 ka ei funka, pealt täiesti lumivalge. Ta ei lase seadistada pruunistusastet. Pildil ei näegi see "asi" nii haletsusväärne välja kui tegelikult. Seest näeb välja nagu mingi kvaliteetjuust. Kuidas ta üldse kerkis, jääbki mõistatuseks.
Proovisin ettevaatlikult. Kuiv. Väga kuiv. Peabki olema. Maitsel poleks ju vigagi. Lõhn on hullutav - sidrunikoor ju.
Varestele ka ei julge viia. Kui nad lämbuma hakkavad, ei oska ma neid aidata.
Eks ma lähen korjan peotäie pampleid - sügavkülma kallale veel ei asu - ja katsun sellest mingi saiavormi moodi asja teha. Ja edaspidi vist teen koogid ja tordid ikkagi praeahjus. Ja masinale jätan saiad ja sepikud. No kui vast kui vahel rummikoogi isu tuleb ...

Ja teise retsepti - mandlikoogi - jätan proovimata. Seal on sama koguse jahu ja lisaks veel 100 g mandlijahu vedelikuks lubatud vaid 2 muna.

VETTINUD?

Laisk hommik täna. Sajab. Tihe ühtlane vihm vaheldub suuremate sajuhoogudega. Tahtsin panna kirja mõned märkmed ülikõrgete püsikute kohta. Pilte üle vaadates selgus, et puudu on mõned õied-varred. Kuigi mu fotokal on ka mingi veealune pildireziim, ei riski ma siiski temaga täna õue minna. Toad on puhtad ja soojad. Masinas levitab isuäratavat lõhna sidrunikook. Midagi väga tarka ei oskagi ette võtta. Laupäev- pühapäev oma sooja ja kuiva ilmaga hellitas ära. Sai üle hulga aja jälle päev otsa väljas olla. Ja isegi heinamaast sai uuesti muru.
Pühapäeva õhtul kella 8 paiku algas äike. Küll mul oli kahju, et kohe hakkas pimedaks minema. Armastan siit kõrgelt vaadata kui võimas ja ilus võib see loodusnähtus olla ja tavaliselt lähen ma siis õue. Seekord eelistasin tuppa jääda. Vaatasin seda suurt valgusemängu veel südaöösel ja ka veel kella 3 paiku oli äike täisjõus.
Eile vaheldusid sajuhood veepiserdushoogudega, õhtul hakkas aga lausa kallama. Täna siis lihtsalt sajab.
Aga toas olles libiseb pilk ikkagi aknale ja õue. Vaatasin-vaatasin ja võtsin fotoka - hea järgnevatel aastatel vaadata, millised nägid puud ja aed välja kui väga väikeste vahedega on sadanud üle 40 päeva. Augustis oli meil vaid 5 kuiva päeva, septembris 3, aga õhtul või öösel sadas ka siis. Ja sajud algasid ju juba juuli lõpus.
Köögiaknast avanevad siis sellised pildid. Puud on rohelised ja lopsakad, lausa mõnulevad ohtrast kastmisest. Ei mingit erilist märki sügisest. Ühel kasel on siiski mõned alumised lehed veidi kollakaks tõmbunud. Kõigil okaspuudel on näha noori kasve

Elutoa aknast paistab lõuna poolt lähenev tihedam vihmakaar ja silmapiir on õige ahtaks jäänud. Aga puud ei näita ikkagi veel mingeid sügise saabumise märke.

Lillede asemel hakkavad domineerima puud ja põõsad, aga üldmulje on ikka roheline ja lopsakas, taimed on kui puhtaks pestud.

ja värvi lisavad ka marjad.
Esikuaknast aga paistavad kõrgete püsikute õied ja püstised varred. Tugevad tuuled ja paduvihmad pole neile suutnud midagi teha.
Põhja pool magamistoa aknast avanev vaade on küll veidi kurvem
sest näha on põllud, kust ilmselt enam midagi võtta pole ja kus kasvanud vili küntakse tõenäoliselt maa väetamiseks põllule tagasi. Aga mine tea, ehk ongi talt aastate viisi aina võetud ja võetud...
Ka vihmas peitub oma võlu. Ilus on see külluslik paljutooniline roheline. Päikeselõõsas seda ei märkagi.