Linnas elades oli üsna normaalse maale sõites alati ka toidukraam kaasa võtta. Põllupidamisest ning köögiviljakasvatamisest olime ammu loobunud. Lihtsalt selleks ei jätkunud enam aega. Maale kolinuna oli aga üsna naljakas igal hommikul abikaasale öelda, et too palun poest ka punt tilli. Ehitasime uuesti (kunagi oli see olnud, aga andnud ruumi ikka puudele), nüüd aga juba hoopis väiksema peaaegu ringikujulise, kaheksanurkse kasvumaja, kus kõrvuti tomati ja kurgiga kasvasid ka lillherned. Majaehitusest järele jäänud kiviplokid kasutasime ära aga kõrgpeenra rajamisel köögiviljade tarbeks. Sellises peenras kasvavad üksteise kõrval lopsakatena nii sibul kui küüslauk, nuikapsas kui brokkoli, mangold e.lehtpeet, aeduba, till ja erinevad salatid. Ainult porgand ei tahtnud siin millegipärast edeneda, aga suvise supi tarvis piisab ka sellisest väikesest. Peenra ümbrus ja peenar ise on alati korras, peenra harimiseks ja saagi koristamiseks ei pea alailma küürutama, sest 6,5 m pikkusele ja 1,2 m laiusele peenrale pääseb neljast küljest hästi ligi. Ka on selline köögiviljaaed iluaias nägusam kui lihtsalt maasse kaevatud peenrad, ning ehitusjäägid ka otstarbekalt kasutatud. Plokid on laotud kerge kaldega sissepoole ning rajatise juures ei ole kasutatud tsementi. 70 cm kõrguse peenra põhja panime oksarisu, püsikupeenrast rohitud umbrohu, niidetud heina ja sügisesed lehed. Kasvusubstraadiks selle peal on põllumullaga segatud kasvuturvas, liiv ja veidi lupja. Sügisel katame peenra varisenud pärnalehtedega ja talvel lisame lehtpuutuhka. Kui selline peenar oli üle elanud kaks talve, otsustasime sel kevadel ehitada veel kaks - ühe püsimaitsetaimedele ja maasikatele, teise esialgu suvelilledele. Maitsetaimede peenra esimesed asukad on longus lauk (Allium nutans), rahvakeeli mõisniku lauk ja murulaugud - õige nimega siberi laugud (Allium schoenoprasum) ja selle sort "Major", Viimane on suhteliselt kõrgekasvuline, tugeva sinaka varjundiga veidi küüslaugumaitseline lauk. Nende taga leidsid koha köömnelõhnaline liivatee (Thymus herba-barona) ja sidrun-liivatee (Thymus x citriodorus) sort " Golden Dwarf" Istutamine jätkub. 20.aprillil istutasime prooviks suurde potti ja kasti ka kartulid. Nüüd on nad juba õitsema hakkamas ning saagikoristus algab tõenäoliselt jaanipäeva paiku.
Pargi rajamine edenes jõudsalt. Üsna maja lähedal sovhoosipõllus haigutanud augu asemele ehitasime keldri, mille ümbrus vajas nüüd haljastamist ja korrastamist. Selle ümber kasvanud noore pihlakavõsa puhastasime ja harvendasime. Tekkinud varjulisse kohta otsustasime rajada turbaaia. Sinna ei istutanud me aga mitte tavaks saanud rododendroneid, vaid hoopiski erinevaid liike ja sorte sõnajalgu - ammuseid meelistaimi, millele aga meie aias ei leidunud seni varjukohta. Keldri idaküljele tekkinud kõrgendikule tekitasime okaspuude väikevormide asuala. Peavalu valmistas aga betoonplokkidest keldripealne. Lahendus tuli äkki - sinna on vaja rajada keskpäevase päikeselõõsa eest varju pakkuv lehtla. Kõik oleks nagu korras olnud, aga midagi oli siiski puudu. Kõrvuti olid saanud kaks täiesti erinevat osa - kõrbe meenutav kivine ning rabataoline turbamaastik. Vesi! - parim erinevaid aiaosi lahutav ja ühendav element. Varem oli meil rajatud lilleaeda bassein punastele vesiroosidele, nüüd siis tekkis võimalus istutada ka muid veetaimi ja tuua suurest basseinist ära hoopis madalamat vett vajav kollane vesiroos. Tavaliselt hakkasime maal käima varakult, kohe peale lume sulamist. 07.aprillil 2001 aasta keskpäeval istusime lehtlas. Vaatasin seda meie aeda ja taipasin, et lilleaia idaküljele mitu korda ümberistutatud kuusehekk on jäänud põhjendamatult keset aeda. Ei teadnud, kuidas seda abikaasale öelda. Lõpuks tulin siiski selle mõttega lagedale. Abikaasa mõtles veidi, kutsus poja ning kolme tunni pärast oli hoole ja armastusega kasvatatud ja pöetud kuusehekk maha saetud ja põletatudki. Et aiaosa oli ülejäänud pinnasest veidi kõrgem, toestasid abikaasa ja poeg selle kividega ning müüri edenedes istutasime sinna lehtpõõsad - erinevad kukerpuud, roomavad kontpuud jm. 27.maiks oli see aiaosa valmis. Maha ei võtnud me siiski kogu hekki: See osa, mis jäi majast põhjapoole, küll samuti krundi endisele idaküljele, jäi kasvama ja sai endale kaaslaseks hostad. Mida rohkem me siin toimetasime ja mida enam edenes aed, seda rohkem hakkas peas vasardama mõte - midagi on väga-väga valesti. Meie lapsed olid siin suureks kasvanud ja täiskasvanuks saanud. Vanem tütar töötas peale ülikooli lõpetamist juba mitu aastat Tallinnas, poeg käis tööl ja oli ka küps kodunt minemiseks, nooremal tütrel oli kõrgkool lõpusirgel ja oli ka selge, et Tartus ei leia ta endale meelepärast ja sobivat tööd. Meie aga pendeldasime ikka kahe koha, linnakorteri ja maakodu, vahel. Elasime nagu mustlased, aina pakkides, sõites ja asju ning taimi vedades. Ettepaneku üle, müüa linnakorter ja tullagi maale elama, abikaasa isegi ei mõelnud. Ju oli ta ka sellele ehk mõelnudki. Kaalusime mitut varianti. Kas rekonstrueerida suvemaja või ehitada hoopis uus. Kalkuleerisime igatpidi. Ümberehitus oleks läinud mitu korda kallimaks kui uusehitus. Ka ei oleks meil ümberehituse ajal olnud kuskil elada. 2001.aasta augustis müüsimegi linnakorteri ja kolisime maale. Olime jõudnud koju, päriskoju. Minust, mitmenda põlve linnatüdrukust oli saanud maainimene, MAAinimene. Paljud mu tuttavad vangutasid seda kuuldes päid, aga hiljem oli meil ka järgijaid. Järgmise aasta augustis algaski majaehitus, kuhu sisse kolisime 2004.a. novembris. Ja kuigi vana suvemaja ei olnud ehitatud talvel elamiseks, veetsime me seal siiski 3 talve. Vahetasin ka töökoha ja asusin siia 5 km kaugusele tööle, abikaasa jätkas töötamist Tartus. Aga meil oli nüüd üks ja ainus kodu. Siin elades taipad, kui palju rikkam on su elu. Su päralt on nii palju, millest linnas elades on inimene ilma jäetud. Kaugele ulatuv silmapiir ja vaated ümbritsevale mägisele - künklikule maale ei kuulu küll meile, aga neid ei saa meilt ka keegi võtta. Milline luksus on ümbritsev vaikus või päikesetõusu nägemine ja hommikune lindude kisakoor akende taga ning õhtune ööbikulaul. Esimene lumesadu ja härmahommik viivad sind tõelisele muinasjutumaale, puuduvad vaid päkapikud puude vahelt piilumas. Kui väärtuslik võib olla privaatsus. Sa ei pea enam elama naaberkorterite elu ja varahommikul sassis peaga õue astudes ja ringutades ei ulatu sa enam naabrinaise käest kinni võtma. Tööd on siin, jah, palju. Aga linnas elades oli seda kordades rohkem. järgneb....
...nüüd siis ainsa ametliku eestikeelse vastega - põõsaspojeng, on kevadise aia üks pilkupüüdvamaid taimi. Ilus, kõrgekasvuline, meil praegu umbes 1,6 meetrine lill on oma eluvormilt pigem põõsas, sest tal on puituvad, vähe harunevad varred, mida ei tohi talveks maha lõigata. Varakevadel samadel vartel puhkevad sügavalt lõhestunud kahelisulgjad lehed on algul tumelillad. Põõsaspojengil on väga suured, munaja kujuga, otsast teritunud õiepungad. Meie aias kasvava põõsaspojengi õied on puhkedes tumekarmiinroosad, mille põhjas on iseloomulik tume laik. Õitel on õrn roosi(kibuvitsa) lõhn ja nad sulguvad õhtul. Õite läbimõõt päeval on 15 - 20 cm. Põõsaspojeng pärineb Hiinast ja on hiina rahvuslilleks. Teda soovitatakse kasvatada kasvatada päikeselises, tuulte eest kaitstud kohas ning meil talveks katta, ehitades tema kohale karkassi, et kaitsta teda talvise ülemäärase niiskuse ja külma eest. Meie aias kasvab ta päikeselises tuultele avatud kohas ning on siin katteta vapralt vastu pidanud ka alla 35 kraadised pakased. Taim on seemnest Eestis üles kasvatatud ja siinsete oludega hästi kohanenud. Põõsaspojengist on aretatud hulgaliselt väga ilusaid sorte, mida paljundatakse pookimisega. Nende kasvatamisega meil kogemused puuduvad. Kõige suuremaid põõsaspojenge oleme näinud Sigulda AMS aias, kus põõsaste kõrgus ulatus üle 2 meetri ning läbimõõt oli veelgi suurem.
1998.aastal saime erastada maad. Meie mõnesaja ruutmeetri suurusest krundist oli saanud 2 ha ja kinnistu sai omaette nime. Kui me siiani arvasime olevat oma aia üsna valmis, siis nüüd alles algasid suured ümberkorraldused. Kuna iluaiandus oli kujunenud meie elustiiliks, otsustasime realiseerida ammuse unistuse ja rajada lisandunud maale arboreetumi ehk puude kollektsiooni. Kui siiani mahtus meie aeda vaid väike väga valitud seltskond okaspuid, siis nüüd jätkus ruumi ka lehtpuudele, -põõsastele. Meil on väga huvitava reljeefiga krunt. Seda poolitab kuivanud jõesängi meenutav org, mille idaküljelt algab lauge läände avanev nõlv. Puude istutamisel arvestame nii avanevate vaadetega, mida ei tohi sulgeda, kui ka krundi muude iseärasustega ning püüame rõhutada selle koha omapära ja ilu. Krundil on üldiselt raske savipinnas, osa nõlvakuid on kivi-kruusarähused. Ühest kohast, kus sovhoosil vili mitte kuidagi kasvada ei tahtnud, avastasime puhta liiva, mõnes kohas tuleb ette ka viljakat põllumulda. Kummaline, et nii väikesel maa-alal leidub pea kogu meie mullastik. Lillede tarvis oleme küll savimaale, mis iseenesest on viljakas ja hoiab hästi niiskust, kuid kipub õhuvaeseks jääma, peale vedanud koormate viisi turvast. Kuid kogu maa parandamine, arvestades maatüki suurust ei ole mõeldav. Puud oleme istutanud grupiti, et tulevikus kujuneksid väikesed lehtpuusalud ning kuuse ja nulutukad. Aeglselt sirguvate puude vahele oleme istutanud kiirekasvulisi euroopa ja siberi lehiseid, mõned ebatsuugad, kuuski ja kaski. Puistut oleme täiendanud erinevate põõsagruppidega. Omaette nurga leidsid punaselehised puud ja põõsad, sest laialipillutatult muudaksid nad üldpildi liiga rahutuks. Pargi kaugemale tulevikule mõeldes oleme kujundamisel lisaks taime haabitusele arvestanud ka mõne liigi erilisele sügisvärvuse või väga huvitavale võraga, püüdes neid tulevikus suureks sirguvate puude taha mitte ära peita. Oluliseks peame ka mõne liigi huvitavat värvi tüvesid ja oksi, mis tulevad kõige paremini esile talvel. Iga puu või põõsa istutusauku oleme lisanud ohtralt hästilagunenud kõdusõnnikut või komposti ja kastnud korralikult. Selline istutusviis on end hästi õigustanud. Istikute vahed hoiame korras niites nende ümbert muru. Peeneks hekseldatud heina jätame samasse maha. Multsiks jäänud hein, sügisel langenud lehed, mis kevadel esimese niitmisega peenestatakse ja lehiste rikkalik okkavaris on parimad pinnase parandajad. Sage niitmine on hävitanud endiselt põllult ka kõige tülikamad umbrohud, eelkõige ohakad, millede vohamine meenutas meil puuvillapõldu. Tänaseks on endise põllu pinnas juba nii palju muutunud, et puude vahele on tekkinud üsna suured maasikavälud, õitsevad nurmenukud ja muud niidutaimed, lehiste juures korjame talvevaru suhteliselt haruldasi kuldpuravikke ja kaskede alla on tekkinud suured ringid kaseriisikaid. Kohe peale istutamist seisime silmitsi tõsise probleemiga. Noori puid-põõsaid on vaja kaista metsloomade eest, kes armastavad siin maiustamas käia. Krunti võrkaiaga piirata ei ole võimalik, sest kõrguste vahe ulatub siin 10 meetrini. Talvel tuiskab org lund täis ja jäneste vastu ei oleks isegi 2,5 meetrisest tarast siis abi, küll aga risustaks see aia lõunavaate. Kuna tegemist oli esimesel aastal üksikute puudega, mähkisime nad talveks kõikvõimalike käepäraste vahenditega, nt.vana katteloori või riideribade, marjavõrgu ja muu säärasega. Kevadel tuli niiviisi kinniseotud puud jälle lahti harutada. Meie aia kõige kurjemad vaenlased- jänesed- närisid puid aga isegi suvel. Kaubandusvõrgust leidsime tüvekaitsed, mis sobivad hästi kõrgetüvelistele lehtpuudele, ei kõlba aga haralise võraga puudele, põõsastele ja okaspuudele. Neid ei tohi aga liiga kauaks tüvedele jätta, sest seal all leiavad mõnusa pelgupaiga kõikvõimalikud kahjurid. Teise aasta lõpuks oli meie "järeltulevate põlvede" parki istutatud juba 181 puud-põõsast ja nende kaitsmise vajadus muutus üha suuremaks. Leidsime säärase lahenduse, et lõime iga puu ümber kolm vaia, mille ümber keerutasime nööri. Kuigi esimestel aastatel nägi meie park küll rohkem vaiametsa moodi välja, ei olnud sellist ehitist vaja suveks lammutada, sest puule jäi piisavalt kasvuruumi niikauaks kuni nad sirguvad ja kosuvad. Praeguseks oleme enamuse vaiasid eemaldanud või eemaldamas ja asendanud need rohelise hõreda võrguga, mis ei sega üldmuljet. Pargi rajamisel põrkasime ka teisele, tänapäevase kaubakülluse juures uskumatule takistusele. Meie puukoolides on müügil äärmiselt väike valik pargipuid. Küll võib sealt leida üsna igavat ja ühetaolist sortimenti, vaid väikeaedadele mõeldud väikevorme. Pika otsimise peale oleme leidnud siiski ka mõndagi huvitavat. Eriti kallid on meile heade sõprade-tuttavate kingitud haruldused. Tänaseks on esimesel kolmel aastal istutatud 300 puud kasvanud juba nii suureks, et üldmulje pargist on täiesti olemas ning nad annavad varju ka järjest ja järjest lisanduvatele pisematele puudele. järgneb....
Aediirised- vikerkaarelilled on aia ühed ilusamad püsikud, kes pakuvad värvirõõmu veidi üle kahe kuu. Iiriste botaaniline klassifikatsioon on üsna keeruline. Veidi lihtsam on aednike oma ja natuke on vaja seda tunda, et taimedele luua kasvuks, õitsemiseks ja arenguks parimad tingimused. Üldjoontes jaotatakse aednike poolt aias kasvavad iirised risoomiga iiristeks ja sibuliiristeks. Risoomiga iirised jaotuvad omakorda habemega ja habemeta iiristeks. Aediirised ehk habeiirised (Iris germanica syn. I.barbata syn. I.hybrida hort.) jaotuvad omakorda kõrguse, õite suuruse ja õitsemiseaja järgi 6 gruppi. Neist kõige madalamad, aga ka kõige varasema õitseajaga on kääbus-aediirised (rahvusvahelise klassifikatsiooni järgi MDBgrupp) Kõik risoomiga iirised on päikeselilled ja vajavad kuiva kasvukohta. Täiesti kohatu on neid kasutada kaldataimedena. Kõige varasemaks kääbuskasvuliseks aediirise sordiks on "Sun Fairy". Ta paljuneb ka kenasti, moodustades suuri kuldkollaseid laike
Nii tema ülemised kui alumised perigoonilehed on kollased, alumistel on näha kerge, vaevumärgatav pruunikas joonestik, habe oranz. Üsna hea paljuneja on ka "Rio Rito" Helesinised veidi lillaka varjundiga õied paistavad aias kaugele. tema alumistel perigoonilehtedel on märgatav tumedam violetjas laik, habe helesinine. Hoopis kapriissem on paljunemise poolest ülimadal vaevalt 5 cm kõrgune "Carilla". Oma kõrgusega võrreldes on tal ülisuured õied, millede ülemised perigoonilehed on kahvatusidrunkollased, alumised tumedad kollased, veidi samblarohelise sametja laiguga, habe helesinine. Ilusa ja puhta värvikombinatsiooniga sort Hoopis eriliste ja huvitavate värvidega on meie pere lemmiksort "Gingerbread Man" Ta ülemised perigoonilehed on violetse varjundiga päikese käes sätendavad määrdundhelepruunid, alumised sametised violetsepruunikirjud, habe violetjassinine üksikute kollaste harjastega. Kõige hilisema õitsemisaja algusega on "Pygmy Gold" ja ka paljunemiselt on ta võrreldes teistega laisavõitu. Tema ülemised perigoonilehed on kollased, alumised suure märgatava pruuni laiguga, habe oranz. Kui eelmistel sortidel on alumised perigoonilehed rõhtsad või suhteliselt rõhtsad, siis tema omad kaarduvad alaspidi
See periood, 1985 - 1998 oli meie ja meie aia jaoks kasvamise ja küpsemise periood. Aianduslikult olime lapsekingadest välja kasvanud. Reisisime palju. Dezija tutvustas meid väga palju nimekate läti taimekollektsionääride ja sordiaretajatega. Eriti soojad suhted kujunesid meil Salaspilsi botaanikaaia töötajatega. Botaanikaaia juurde oli koondunud ka kõik Läti liiliakasvatajad, nii professionaalid kui asjaarmastajad - V.Orehovs, A.Zobova, J.Vasarietis, J.Kreicbergs, A.Kruminsh, G.Maneka, J Laumanis. Tutvusime maailmanimega sibullillekasvataja J.Rukshansiga. Käisime sageli nende kokkutulekutel ja külastasime parimaid aedu, kollektsioone ja puukoole. Et meil Eestis oli samuti moodustunud liiliakasvatajatest väike grupp (A.ja E.Merivee, M.Knoll, E.Zupping, M.Veerus ja päris algajana M.Rang, Tartu Botaanikaaia liiliahuvilised ning meie ise), hakkasime korraldama liilianäitusi nii siin Eestis kui Lätis, et seda kaunist lille laiemalt tutvustada. Polnud ju rahvas näinudki, milliseid sorte üldse olemas on. Viimasel näitusel Tallinna Lillepaviljonis ei uskunudki külalised, et tegu on ainult liiliatega. Nende asemele pakuti amarülliseid ja muid eksoote. Neist väikestest üritustest kasvasid välja suured rahvusvahelised konverentsid ja -näitused, kuhu olid palutud ka kõige nimekamad sordiaretajad Venemaalt - Margarita Kirejeva ja Natalia Korshikova Mitshurinskist, Emma Prosvetova Novosibirskist, V.Otroshko Moskvast jpt. Lääne poolt võtsid neist osa prof. A.Schenk Hollandist, Joanna Krause Poolast, V.Josht Tsehhoslovakkiast jt. Paljudest neist said meie parimad sõbrad, kes sageli külastasid ka meie aeda. Moodustasime ühingu "Lilium Balticum", kuhu kuulusid leedulased, lätlased ja meie. Hiljem taasiseseisvumise perioodil ühing organisatsioonina küll lagunes, sest meie seadusandlus oli toona väga erinev ning rahvusvahelist mittetulundusorganisatsiooni ei olnud kuidagi võimalik registreerida. Viimane suurim liilianäitus toimus 1988.a.Riia lossis, praeguses presidendipalees. Kohal oli suur rahvusvaheline seltskond. Meie läksime sinna juba rahvuslipuga. See äratas isegi suuremat uudishimu kui hollandlaste äärmiselt huvitav ning rikkalik liiliate väljapanek. Enamasti suhtuti tol aastal meisse suure uudishimu ja isegi väikese kadedusega, aga samas ka suure halvakspanu ning ignoreerimisega - eriti moskvalaste poolt. Sellelt ürituselt sõitis mu abikaasa taimejahile kaugeimasse kohta, kust oleme taimi saanud - Kaug-Itta, Ussuurimaale. Käisime külas ka paljudel leedulastest sõpradel ning nemad meil. Seal tegeldi küll põhiliselt iiriste ja okaspuudega. Suurim iiriste, eriti siberi iiriste kollektsioon oli Edmundas Kondratase perel. Iiristega käisime tutvumas ka Leningradi Botaanikaaias prof. N.Rodionenko kutsel. Ta aitas hiljem Tartus korraldada ka iirisenäitust ning sellele järgnenud konverentsi. Kõik need suuremad ja väiksemad üritused olid tähelepanuväärsed selle poolest, et alati oli tegemist peresündmustega, kuhu olid kaasatud ka lapsed. Ja kuigi neist enamuses ei saa ega peagi saama aednikke ja botaanikuid, sest igal on elada oma elu, on kindlasti lapsepõlves kogetu jätnud neisse sügava jälje. Ja suuri aedu ning kollektsioone peeti ikka koos perekonnaga, teisiti pole see mõeldavgi. Taimekollektsionäärid on huvitav ja eriline rahvas. Kui margi-ja mündi ja muud kogujad peidavad kiivalt oma haruldusi ja kogusid, siis lilleinimesed vastupidi, on väga helded jagama oma taimi ja kogemusi. Ajapikku hakkasime aru saama, et kõiki maailmas kasvavaid ilusaid taimi ei saa me endale kokku ahnitseda. Oli ju üsna tavaline, et saabusime koju mitmesaja uue taimenimetusega. Palju taimi saadeti meile postiga aretajate endi poolt. Nüüd oli küll juba vaja seada üsna ranged piirid, mida tahta, mida mitte. Meid ei huvitanud kollektsiooni arvukus, mis küll aina kippus paisuma, vaid selle sisukus. Kõige huvitavamad olid meie jaoks aed- ja siberi iirised ja muidugi liiliad, eriti nende liigid. Püsikuid hakkasime valima mingite meile teadaolevate kriteeriumide järgi. Nad pidid meid võluma kas kasvu- või lehekuju või mingite muude huvitavate omaduste poolest. Osa meie aias kasvanud taimi jagasime sugulastele, sõpradele ja teistele lillehuvilistele, et teha ruumi põnevamatele taimedele Olime jälle oma aia idapiirile saanud veidi maad juurde ning uuesti oli vaja ümber istutada juba üsna suureks kasvanud kuusehekk. Saime ka selle vägiteoga hakkama. Hiljem naeris üks meie läti sõpradest, et me võiksime need puud kohe pottidesse panna, et neid on siis kergem edasi tõsta. järgneb.....
Kas me vajame ikka ja alati vaid õisi või on taimede kujundatud erinevates joontes, puhkevates pungades ja nuppudes, erilistes lehestikes veel suurem võlu?
Kes sa oled, võilill? Kas sa võiksid ehk olla meie parim sõber? Väge ja võimu täis meekollaste õitega taim, kes on tulnud pakkuma meile peale talvist pimedust ja kurnatust oma abi.
Või võiksid sa olla kauneim ilutaim meie looduses, kes ei lase endalt pilku pöörata? Ei ole küll midagi armsamat ja ilusamat kui ilusal suveõhtul end võilillepärgadega ehtinud tüdrukukesed või väikese lapsekäega ulatatud pisut soe, kuldne kimbuke emadepäeval. Kui eriline ja lummav oled sa vaikses aianurgas koos sinna ei tea kust sattunud tulpidega. Võiks ju jäädagi imetlema seda õitsvat, päikesekulda peegeldavat põldu. Aga millegipärast haarab inimest sõnulkirjeldamatu rahutus ja ärevus nähes seda kordumatut, kogu ümbrust valitsevat omapärast ilu. On seda tema jaoks ehk tõesti liiga palju? Oled sa siis meie vihatuim vaenlane? Me oleme sinuga valmis võitlema kõikvõimalikel viisidel - juurides, välja kaevates, torkides, näljutades, mürgitades. Ja kui see ei aita, siis haarame vikatid, niidumasinad, trimmerid ja murutraktorid, et sust igaveseks vabaneda. Aga peale seda hävitustööd järele jäänud üksik seemnepallike õõtsub lehtede varjus, et esimese väikese tuulehoo saabudes oma udusulgkerged tuhanded seemnekesed rõõmsalt laiali puistata, et siis järgmisel kevadel saaks kõik jälle uuesti alata. Midagi pole parata. Kõige ilusam muru on niidetud muru.
Aias on kätte jõudnud päriskevad. Kui varakevadel on aed vaheldumisi kas valge, valge-sinine või kollane, siis nüüd on õitest moodustunud värvikirev vaip. Nii puhaste helesiniste lõhnavate õitega ei ole vist ühtki teist lille kui kevad-leeklill (Phlox divaricata). Kaugele säraval puhmikul on õrnad sulgjad lehed.
Lumeroosid - must lumeroos (Helleborus niger) - ei ole nüüd küll päris kevad-, pigem siis juba talvelilled, sest nad puhkevad tavaliselt juba detsembris. Aga lume sulades õitsevad nad rõõmsalt edasi, justkui polekski vahepeal neil nii paksu talvekatet olnudki
Siin õitsevad kõrvuti kõigile tuntud purpur-lumeroos (Helleborus purpurascens syn. H atrorubens) ja hariliku karukella sort "Rote Glocke" (Pulsatilla vulgaris "Rote Glocke" ja hariliku karukella sort "Rubra" hoopis isemoodi on aga veidi hilisema puhkemisajaga ja suurema tumerohelise puhmikuga õrnkollane pärsia karukell (Pulsatilla albana)
Kevadmagun (Sanguinaria canadensis) on väga omapärane lill. Tema hallikad keerdunud lehed justkui kaitseks ja embaks puhasvalgeid õisi.
Kaunid on kogu suve oma huvitava lehestikuga epimeediumid. Mitmevärvilise epimeediumi (Epimedium x versicolor) sordil "Sulphureum" on valkjaskollakad õhulised peaaegu märkamatud õied.
ja veelkord pärsia karukella puhmik veidi suuremalt.
Hoopis põnevate lehtede ja huvitava õieasetsusega taimed on jalglehed. Himaalaja jalglehe (Podophyllum hexandrum syn. P.emodi) lehed poevad maapinnale tumepruuni-tähniliste-laigulistena, nii et esmapilgul on nende tärkamist maapinnal isegi raske märgata. Nende õrnroosad õied asetsevad lehtede tipus. Kilpja jalglehe (Podophyllum peltatum) lehed on rohelisemad ja rohkem jagunenud kui eelmisel liigil. Jalglehed on mürgised taimed, kuid sügisel tekivad neile söödavad suured tumepunased piklikud viljad.
Kirjude lehtedega taimede poolest väärib kevadel tähelepanu suurelehelise brunnera ehk lõosilmalise imika sort "Dawsons White" syn. "Variegata". Helesinised meelespeaõied on ehk isegi liiga õrnad suhteliselt suure ja tugeva puhma kohta. Varakevadise õitsemise poolest on kaldataimedest tähelepanuväärseim südajalehine bergeenia (Bergenia cordifolia syn. Saxifraga cordifolia). Kõige pilkupüüdvam neist on sordirühma "New Winter Flovering" kuuluvad sordid, mille õied võivad olla nii intensiivsed tume -violetjaspunased kui säravroosad.
Armas on tihedalt pinda kattev läikivate, veidi tammelehte meenutavate tumerohelise lehtede ja säravvalgete, suhteliselt suurte õitega labradori drüüas (Dryas octopetala syn D.integrifolia) Kõige kollasemad õied on niiskemat ja varjulisemat kasvukohta armastav hariliku varsakabja sort "Flore Pleno" (Caltha palustris)
ja säravkuldsete õitega kuldsel piimalillel (Euphorbia polychroma)
Nartsissiõielise anemooni (Anemone narcissiflora) isekülvist on meie aeda tekkinud lihtõieline vorm, mis katab suurepäraselt pinda. Ohtra külvi poolest võib aga muutuda umbrohuks. Küll on ta omal kohal metsaaias, kus tal oleks voli laiutada.
Pteridophyllum racemosum, see paljude tillukeste valgete õitega magunaline on ehk üks kogu Eestis kasvavaid haruldasemaid taimi, millel pole veel emakeelset nimegi. Praeguseks Punasesse raamatusse kantud taim on jaapani päritolu. Kasvab ja õitseb ta meil turbaaias, niiskes pinnases pihlakate kaitsvas varjus juba mitu aastat. Üldiselt samuti vähelevinud lilled on ka trilliumid ehk kolmiklilled. Neid kohtab vaid mõne üksiku entusiasti aias Püstiste valgete õitega kaunitar on kamtsatka kolmiklill (Trillium camtshatcense syn. Trillium erectum var.japonicum). Kasvab, õitseb ja tunneb end hästi turbaaias. Longus õitega rohke õitsemisega on suur kolmiklill (Trillium choloropetalum.) Kõik kolm valget kaunitari on meil hästi kohanenud ja puhkevad õide olenevalt aastast aprilli lõpus, mai alul ja õitsevad umbes kuu aega.
