AIA LUGU e.park, park, park vol.7

1998.aastal saime erastada maad. Meie mõnesaja ruutmeetri suurusest krundist oli saanud 2 ha ja kinnistu sai omaette nime.
Kui me siiani arvasime olevat oma aia üsna valmis, siis nüüd alles algasid suured ümberkorraldused.
Kuna iluaiandus oli kujunenud meie elustiiliks, otsustasime realiseerida ammuse unistuse ja rajada lisandunud maale arboreetumi ehk puude kollektsiooni. Kui siiani mahtus meie aeda vaid väike väga valitud seltskond okaspuid, siis nüüd jätkus ruumi ka lehtpuudele, -põõsastele.
Meil on väga huvitava reljeefiga krunt. Seda poolitab kuivanud jõesängi meenutav org, mille idaküljelt algab lauge läände avanev nõlv. Puude istutamisel arvestame nii avanevate vaadetega, mida ei tohi sulgeda, kui ka krundi muude iseärasustega ning püüame rõhutada selle koha omapära ja ilu.
Krundil on üldiselt raske savipinnas, osa nõlvakuid on kivi-kruusarähused. Ühest kohast, kus sovhoosil vili mitte kuidagi kasvada ei tahtnud, avastasime puhta liiva, mõnes kohas tuleb ette ka viljakat põllumulda. Kummaline, et nii väikesel maa-alal leidub pea kogu meie mullastik.
Lillede tarvis oleme küll savimaale, mis iseenesest on viljakas ja hoiab hästi niiskust, kuid kipub õhuvaeseks jääma, peale vedanud koormate viisi turvast. Kuid kogu maa parandamine, arvestades maatüki suurust ei ole mõeldav.
Puud oleme istutanud grupiti, et tulevikus kujuneksid väikesed lehtpuusalud ning kuuse ja nulutukad. Aeglselt sirguvate puude vahele oleme istutanud kiirekasvulisi euroopa ja siberi lehiseid, mõned ebatsuugad, kuuski ja kaski. Puistut oleme täiendanud erinevate põõsagruppidega. Omaette nurga leidsid punaselehised puud ja põõsad, sest laialipillutatult muudaksid nad üldpildi liiga rahutuks. Pargi kaugemale tulevikule mõeldes oleme kujundamisel lisaks taime haabitusele arvestanud ka mõne liigi erilisele sügisvärvuse või väga huvitavale võraga, püüdes neid tulevikus suureks sirguvate puude taha mitte ära peita. Oluliseks peame ka mõne liigi huvitavat värvi tüvesid ja oksi, mis tulevad kõige paremini esile talvel.
Iga puu või põõsa istutusauku oleme lisanud ohtralt hästilagunenud kõdusõnnikut või komposti ja kastnud korralikult. Selline istutusviis on end hästi õigustanud. Istikute vahed hoiame korras niites nende ümbert muru. Peeneks hekseldatud heina jätame samasse maha. Multsiks jäänud hein, sügisel langenud lehed, mis kevadel esimese niitmisega peenestatakse ja lehiste rikkalik okkavaris on parimad pinnase parandajad. Sage niitmine on hävitanud endiselt põllult ka kõige tülikamad umbrohud, eelkõige ohakad, millede vohamine meenutas meil puuvillapõldu. Tänaseks on endise põllu pinnas juba nii palju muutunud, et puude vahele on tekkinud üsna suured maasikavälud, õitsevad nurmenukud ja muud niidutaimed, lehiste juures korjame talvevaru suhteliselt haruldasi kuldpuravikke ja kaskede alla on tekkinud suured ringid kaseriisikaid.
Kohe peale istutamist seisime silmitsi tõsise probleemiga. Noori puid-põõsaid on vaja kaista metsloomade eest, kes armastavad siin maiustamas käia. Krunti võrkaiaga piirata ei ole võimalik, sest kõrguste vahe ulatub siin 10 meetrini. Talvel tuiskab org lund täis ja jäneste vastu ei oleks isegi 2,5 meetrisest tarast siis abi, küll aga risustaks see aia lõunavaate. Kuna tegemist oli esimesel aastal üksikute puudega, mähkisime nad talveks kõikvõimalike käepäraste vahenditega, nt.vana katteloori või riideribade, marjavõrgu ja muu säärasega. Kevadel tuli niiviisi kinniseotud puud jälle lahti harutada. Meie aia kõige kurjemad vaenlased- jänesed- närisid puid aga isegi suvel. Kaubandusvõrgust leidsime tüvekaitsed, mis sobivad hästi kõrgetüvelistele lehtpuudele, ei kõlba aga haralise võraga puudele, põõsastele ja okaspuudele. Neid ei tohi aga liiga kauaks tüvedele jätta, sest seal all leiavad mõnusa pelgupaiga kõikvõimalikud kahjurid.
Teise aasta lõpuks oli meie "järeltulevate põlvede" parki istutatud juba 181 puud-põõsast ja nende kaitsmise vajadus muutus üha suuremaks. Leidsime säärase lahenduse, et lõime iga puu ümber kolm vaia, mille ümber keerutasime nööri. Kuigi esimestel aastatel nägi meie park küll rohkem vaiametsa moodi välja, ei olnud sellist ehitist vaja suveks lammutada, sest puule jäi piisavalt kasvuruumi niikauaks kuni nad sirguvad ja kosuvad. Praeguseks oleme enamuse vaiasid eemaldanud või eemaldamas ja asendanud need rohelise hõreda võrguga, mis ei sega üldmuljet.
Pargi rajamisel põrkasime ka teisele, tänapäevase kaubakülluse juures uskumatule takistusele. Meie puukoolides on müügil äärmiselt väike valik pargipuid. Küll võib sealt leida üsna igavat ja ühetaolist sortimenti, vaid väikeaedadele mõeldud väikevorme.
Pika otsimise peale oleme leidnud siiski ka mõndagi huvitavat. Eriti kallid on meile heade sõprade-tuttavate kingitud haruldused.
Tänaseks on esimesel kolmel aastal istutatud 300 puud kasvanud juba nii suureks, et üldmulje pargist on täiesti olemas ning nad annavad varju ka järjest ja järjest lisanduvatele pisematele puudele.
järgneb....