AIA LUGU e. kojujõudmine vol.8

Pargi rajamine edenes jõudsalt. Üsna maja lähedal sovhoosipõllus haigutanud augu asemele ehitasime keldri, mille ümbrus vajas nüüd haljastamist ja korrastamist. Selle ümber kasvanud noore pihlakavõsa puhastasime ja harvendasime. Tekkinud varjulisse kohta otsustasime rajada turbaaia. Sinna ei istutanud me aga mitte tavaks saanud rododendroneid, vaid hoopiski erinevaid liike ja sorte sõnajalgu - ammuseid meelistaimi, millele aga meie aias ei leidunud seni varjukohta. Keldri idaküljele tekkinud kõrgendikule tekitasime okaspuude väikevormide asuala. Peavalu valmistas aga betoonplokkidest keldripealne. Lahendus tuli äkki - sinna on vaja rajada keskpäevase päikeselõõsa eest varju pakkuv lehtla. Kõik oleks nagu korras olnud, aga midagi oli siiski puudu. Kõrvuti olid saanud kaks täiesti erinevat osa - kõrbe meenutav kivine ning rabataoline turbamaastik. Vesi! - parim erinevaid aiaosi lahutav ja ühendav element.
Varem oli meil rajatud lilleaeda bassein punastele vesiroosidele, nüüd siis tekkis võimalus istutada ka muid veetaimi ja tuua suurest basseinist ära hoopis madalamat vett vajav kollane vesiroos.
Tavaliselt hakkasime maal käima varakult, kohe peale lume sulamist. 07.aprillil 2001 aasta keskpäeval istusime lehtlas. Vaatasin seda meie aeda ja taipasin, et lilleaia idaküljele mitu korda ümberistutatud kuusehekk on jäänud põhjendamatult keset aeda. Ei teadnud, kuidas seda abikaasale öelda. Lõpuks tulin siiski selle mõttega lagedale. Abikaasa mõtles veidi, kutsus poja ning kolme tunni pärast oli hoole ja armastusega kasvatatud ja pöetud kuusehekk maha saetud ja põletatudki. Et aiaosa oli ülejäänud pinnasest veidi kõrgem, toestasid abikaasa ja poeg selle kividega ning müüri edenedes istutasime sinna lehtpõõsad - erinevad kukerpuud, roomavad kontpuud jm. 27.maiks oli see aiaosa valmis.
Maha ei võtnud me siiski kogu hekki: See osa, mis jäi majast põhjapoole, küll samuti krundi endisele idaküljele, jäi kasvama ja sai endale kaaslaseks hostad.
Mida rohkem me siin toimetasime ja mida enam edenes aed, seda rohkem hakkas peas vasardama mõte - midagi on väga-väga valesti. Meie lapsed olid siin suureks kasvanud ja täiskasvanuks saanud. Vanem tütar töötas peale ülikooli lõpetamist juba mitu aastat Tallinnas, poeg käis tööl ja oli ka küps kodunt minemiseks, nooremal tütrel oli kõrgkool lõpusirgel ja oli ka selge, et Tartus ei leia ta endale meelepärast ja sobivat tööd. Meie aga pendeldasime ikka kahe koha, linnakorteri ja maakodu, vahel. Elasime nagu mustlased, aina pakkides, sõites ja asju ning taimi vedades.
Ettepaneku üle, müüa linnakorter ja tullagi maale elama, abikaasa isegi ei mõelnud. Ju oli ta ka sellele ehk mõelnudki.
Kaalusime mitut varianti. Kas rekonstrueerida suvemaja või ehitada hoopis uus. Kalkuleerisime igatpidi. Ümberehitus oleks läinud mitu korda kallimaks kui uusehitus. Ka ei oleks meil ümberehituse ajal olnud kuskil elada.
2001.aasta augustis müüsimegi linnakorteri ja kolisime maale. Olime jõudnud koju, päriskoju. Minust, mitmenda põlve linnatüdrukust oli saanud maainimene, MAAinimene.
Paljud mu tuttavad vangutasid seda kuuldes päid, aga hiljem oli meil ka järgijaid.
Järgmise aasta augustis algaski majaehitus, kuhu sisse kolisime 2004.a. novembris. Ja kuigi vana suvemaja ei olnud ehitatud talvel elamiseks, veetsime me seal siiski 3 talve. Vahetasin ka töökoha ja asusin siia 5 km kaugusele tööle, abikaasa jätkas töötamist Tartus. Aga meil oli nüüd üks ja ainus kodu.
Siin elades taipad, kui palju rikkam on su elu. Su päralt on nii palju, millest linnas elades on inimene ilma jäetud. Kaugele ulatuv silmapiir ja vaated ümbritsevale mägisele - künklikule maale ei kuulu küll meile, aga neid ei saa meilt ka keegi võtta. Milline luksus on ümbritsev vaikus või päikesetõusu nägemine ja hommikune lindude kisakoor akende taga ning õhtune ööbikulaul. Esimene lumesadu ja härmahommik viivad sind tõelisele muinasjutumaale, puuduvad vaid päkapikud puude vahelt piilumas. Kui väärtuslik võib olla privaatsus. Sa ei pea enam elama naaberkorterite elu ja varahommikul sassis peaga õue astudes ja ringutades ei ulatu sa enam naabrinaise käest kinni võtma.
Tööd on siin, jah, palju. Aga linnas elades oli seda kordades rohkem.
järgneb....