Väike suvemaja oli valmis ehitatud. Minu ja abikaasa ülikooliõpingud olid jäänud seljataha ning tütrest ja pojast olid saanud koolilapsed. Perre oli sündinud kolmas laps, veel üks tütreke.
Oli aasta 1980. Meie aia ning meie endi kujunemisloos on olnud mitmeid olulisi aastaid, aga see oli vast meie jaoks määrava tähendusega.
Juulis tutvusime suure inimese, õpetaja ja aedniku Martin Liiasega. Teda Jõgeval külastades vaatasime imetlusega tema liigi-ja sordirikast iluaeda, sest midagi säärast polnud me varem näinud. Ta peatus paljude taimede juures, rääkis neist, nimetas nende nimesid ladina keeles ja tundis huvi, kas meil need ka olemas on. Hiljem küsis abikaasa, kuidas ma oskasin neile küsimustele vastata. Aga see oli väga lihtne, sest ega meil ei olnudki ju veel midagi ja ma ei saanud seetõttu ka midagi segi ajada. Lahkudes kinkis Martin Liias meile kaheksa nartsissisibulat, igaühe ise sordist. Meile tundus toona kummaline, et igal sordil oli oma nimi. Olime neid ikka kutsunud kollasteks ja valgeteks ning liigitanud varajasteks või hilisteks.
Mingil põhjusel kirjutasin koju saabudes sibulate sordinimed tühja kaustikusse ning peale nende mahapaneku märkisin üles ka nende asukoha aias.
Umbes samal ajal käis meil maal soolaleival mehevenna pere. Meile kingituseks paarikümne sentimeetrist okaspuunutsakut ulatades lausus mehevend "Istutatage ta endale pensionäride parki." Vaatasime mõistmatult üksteisele otsa - mis park ja mis pensionärid. Edasi järgnes selgitus, et kui see puu on suureks kasvanud, oleme meie juba pensionieas.
Uks taimede võlumaailma oli avatud. Noil hetkedel me veel ei aimanud, millele oli pandud alus ning mis oli juhtumas. Meist olid saamas taimekollektsionäärid ja aednikud ning millest nii tabavalt ja täpselt kirjutab oma raamatus "Aedniku aasta" Karel Capek.
Olid esimesed sorditaimed, alustatud esimese aiapäeviku ning -plaaniga.
Tagasi mõeldes ei oska täna täpselt öelda, kas see oleks võinud ka teisiti minna. Ilmselt mitte. Ju meis mõlemas oli olemas see miski, mis vaja vaid äratust ning kerget tõuget.
Olles algkoolitüdruk ning käies kooliaeda rohimas, poetas meie botaanikaõpetaja ikka mulle pihku mingi taimekese või sibula. Olin selle üle nii õnnelik ning rajasin uhkusega oma imetillukese "kiviktaimla", kus kasvasid mõned mägisibulad ja kukeharjad ning akakapsas.
Abikaasa võimalused oli maalapsena suuremad. Tema vanematekodu õues kasvasid mitmed pojengid, õitses kaunis roosisort "New Dawn" ja kiviktaimla oli ikka lillepeenra nägu.
järgneb.......
No comments:
Post a Comment