Kaheksa aasta jooksul oli taimede hulk kasvanud aukartustäratavaks. Nende ees olid juba taandunud köögiviljapeenrad ning järg oli maasikate käes. Lilled, nii kõrged kui madalad püsikud, sibullilled ja iirised olid istutatud kõik saamise järjekorras ümber maja ja nende vaatlemiseks oli vaja aiast välja minna või nende vahel kõndida. Taimede hulk küündis toona 2500-ni.
Professionaalseid aiakujundajaid polnud tol ajal abiks võtta ja ega me vist poleks tahtnudki. Tegime ja kujundasime oma aeda parema äratundmise järgi.
Maja ees kitsal 7 -meetrisel ja umbes 20 meetri pikkusel ribal kasvasid meil marjapõõsad. Need kaevasime välja, noorendasime ja istutasime ümber lõuna pool asuvale väikesele põllumaalapile. Selle asemele rajasime madalakasvulistele püsikutele ja alpitaimedele oma nurgakese. Et kuumadel suvepäevadel säiliks mullas piisavalt niiskust ja kõrgel mägedes kasvavate taimede juurekesed oleksid jahedas paigutasime sinna ka hulgaliselt kive. Kuna meid ümbritsesid tihedalt sovhoosipõllud, siis oli seda väärt materjali põlluservadesse kogutud hunnikutest vabalt võtta.
Käisin sovhoosi direktorilt abi palumas ja ta lubas meile pisut maad juurde. Kõigepealt istutasime ümber juba päris korraliku kuuseheki. Tegime seda esimesel mail. Kogu hekk juurdus korralikult ja läks kenasti kasvame. Kogu lisandunud maa kaevasime koos abikaasaga üksteise kõrval töötades läbi ja korjasime välja umbrohujuured. Seejärel hakkasime taimi ümber istutama. Arvestasime taimede vajadusi mullastiku, niiskuse ja valguse suhtes ning nende välimust. Aga samavõrd ka päikese liikumise suunda, valguse ja varjude mängu, et lilli oleks võimalik ka erinevatel kellaaegadel vaadelda. Põhikollektsiooniks olid meie aias liiliad. Nende eri sortide ja liikide vahele istutasime püsikuid, et suviti telliskivikõvaks kuivavas savimaas niiskust hoida. Et sibullilled jagavad õiteilu isegi küllaga, valisime püsikuid kasvukuju ja lehtede värvi järgi. Liialt pealetükkivate õitega lilled ei oleks lasknud väärikatel liiliatel ja iiristel mõjule pääseda. Hea tausta andsid üksikud tumerohelised pojengipõõsad ja madalad pinnakatjad. Värvikirevust mahendasid rühmiti istutatud hallikate lehtede või valgete õitega lilled. Oma eripärase lehestikuga võlusid meid korstlehed, tiarellid ja rodgersiad.
Selline isetegemine nõudis ka sagedasi parandusi, peamiseks põhjuseks oli aga üha uute taimede lisandumine, mis nõudis aeg-ajalt järjekordset lillede ümbergrupeerimist. Headeks abilisteks vigade avastamisel olid omaenda aiast tehtud fotod, kus iga väiksemgi vääratus kohe silma torkas.
Aia ümbertõstmine kestis kaks aastat, sest igal taimel on ka oma istutusaeg. Seni lillede all olnud maale külvasime muru ja muruplatsi põhjakülge istutasime hekiks püramiidelupuud. Puutumata jäi "pensionäride park". See oli kord juba istutatud tühjale maale ning sirguvad puukesed hakkasid end näitama.
Nüüd oli meil tekkinud tõeline õuetuba, kus oli ruumi jalutada, istuda ning nautida ilusaid õhtuid, lilli ning ümbritsevaid vaateid. Hiljem kui meie aeda külastasid tuntud haljastajad, nentisid nad, et meil on tegemist klassikalise raamistutusega. Taimi paigutades ei olnud me sellest midagi kuulnud. Tegime nii nagu tundis hing tundis ja käskis süda.
järgneb....
No comments:
Post a Comment