PENSIONÄRIDE PARK

Meie eriline armastus ja poolehoid kuulus aia rajamisest peale puudele-põõsastele. Kuna meie käsutuses olev pikk ja kitsas maariba oli väike, pidime hoolega kaaluma, keda oma aeda tuua. Ainus koht, kuhu mahtus puid istutama oli aia põhjakülg, kus varem oli olnud pooleldi umbekasvanud tiik. Et see lastele ohtlikuks ei muutuks, olime selle täiteks toonud koormate viisi mulda. Juba oli sinna istutatud tulevane kuusehekk, mis sel ajal küll mingit heki mõõtu välja ei andnud, sest kahelt realt istutatud kuused olid umbes 10-15 cm pikkused.

Pargiks on seda kõige vanemat aiaosa muidugi paljuks nimetada, sest siia on mahtunud vaid mõned puud. Aga tänaseks suureks kasvanud puude alla on ammugi tekkinud praegu nii trendikas samblaaed ja seal kõndides tunned imelist rahu nagu vana metsa all.

Kui kuusehekk oli kasvanud umbes 50cm kõrguseks, hakkas abikaasa teda pügama nii külgedelt kui ladvast. Palusin siis, et ta jätaks puutumata kaks esimest kuuske. Pildil vasakul on näha kui kõrged on täna umbes 27 - aastased puud ning üle 2,5 m kõrguse heki tee poole laiuvad euroopa lehise oksad.
Esimese puuna istutasime aeda mehevenna kingitud siberi seedermänni (Pinus sibirica e. Pinus cembra var.sibirica) ning mis pani aluse kogu nn. "pensionäride pargile". Nüüd on ta võra muutunud talle iseloomulikult laiuvaks, tüvi on muutunud vanemale puule iseloomulikumalt korbalisemaks ja paar aastat tagasi kandis ta oma esimesi käbisid.

Seedermänni ees kasvab sookase põõsasvorm (Betula pubescens "Nana" või Betula pubescens var.nana). Väga madal põõsakujuline aeglasekasvuline vorm, mis peale vihma lõhnab lausa imeliselt.



Seedermänni oks lähemalt
Kolm korraga istutatud väga põnevat kuuske. Esiplaanil on 2 kõrvuti istutatud hariliku kuuse vormi "Inversa" (Picea abies "Inversa), mis igal aastal kasvades muudavad oma kuju. Vasemal suhteliselt madalakasvuline hariliku kuuse vorm "Cupressina" (Picea abies "Cupessina"), mille oksad suunduvad tüve pidi täisnurkselt ülespoole moodustades kitsaskoonusja võra. Keskel üks minu lemmikpuid aias - serbia kuuse rippoksaline vorm (Picea omorica "Pendula" Olles ise äärmiselt sale ja sihvakas, on ta oma oksad laiali sirutanud nagu baleriin.
Siin uuesti aasta pärast Picea abies "Inversa" ühelt küljelt, meenutades mingit eksootilist sarvilist looma...
... ja teiselt küljelt nagu kaks aeda valvavat puudlit.

Siin kasvavad kõrvuti kaks sõpra. Ka puukoolides juhtub mõnikord eksitusi. Paremal kasvava puu saime algul ebatsuugana, et see nn park saaks ka mõned kiirekasvulised puud. Kuna me eriti puid ei tundnud, siis ei osanud ka selles eriti kahelda. Mõne aasta pärast avastasime aga, et see puu nüüd küll ebatsuuga moodi välja ei näe, pigem on see nulg. Aga mis liiki siis? Sõpradest dendroloogide abiga määrati ta ikkagi ära. Tegemist on väga haruldase puuga, mis meie oludes peaks kindlasti olema väga külmaõrn ja karmidel talvedel on noorena määratud hukule. Tema õnneks olime ta istutanud hekile väga lähedale, kus kiiremini kasvavad kuused pakkusid talle kaitset külmade tuulte eest ja kuhu talviti alati kogunes suur lumehang. Nii ei saanud ta kunagi külmakahjustusi. Liigi määramine ei olnud raske, sest erandina on sel nulul jäigad, pealt lõikivad, teravad, torkavad okkad. Tegemist on mandzuuria nuluga (Abies holophylla), kelle looduslik levikuala on Primorje krai kõige lõunapoolsemad alad ja Põhja-Koreas. Üksikuid suuri puid kasvab küll mõnes õppe-kasvatuslikus dendraariumis, aga erakogudes ei ole ma neid kohanud.

Et puudegrupp kiiremini kasvaks, istutasime teiste puude vahele ka mõned kiirekasvulised lehised. Õige varsti jäi teistel puudel kitsaks. Kuna me ei raatsinud siiski ühtki puud maha võtma, laasis abikaasa paar aastat tagasi ühe lehise nii ära, et selle latva jäi vaid väike tutt, aga puu ise oli päästetud. Pildi vasakus servas on ta hästi näha.

Nulu kõrval vasakul kasvab üks kuusk. Esimesel pilgul ja ka ostes oli ta kuusk nagu kuusk ikka....

... aga mis juhtus temaga kevadel. Hariliku kuuse vormil "Lubeckensis" (Picea abies "Lubekensis") on noored võrsed meekollased. Oleks tal vaid veidi rohkem ruumi särada ja uhkeldada.
Kevadel üleni kuldse puu võrsed lähemalt.



siin siis veidi lähemalt veelkord Picea omorica "Pendula", mis võlub oma erakordse kasvukujuga.
ja veidi lähemalt ka Picea abies "Cupressina"
Okaspuude vahele oskasime me mahutada ka ühe lehtpuu - ginnala vahtra (Acer ginnala syn. Acer tataricum var. ginnala. Armas, eriti ilus sügisvärvides puu. Aga et nad kõik sellese aiaossa ikka ära mahuks, siis oleme vahel väga laiuvaid oksi olnud sunnitud välja lõikama. Puu sellest ei kannata, väikset kujunduslõikust võib ju ikka teha.
Sanuti väga erilise võraga kuusk. Tema oksad laiuvad ja ripuvad, suundudes iga ilmakaare poole laiali. Noored võrsed tekivad väga huvitavalt justkui laasunud võrse tippu. Jaapani kuusk (Picea polita). Tema seljataga paistab osa vanast pärnast.
Vana pärn, mille me päris alguses võsast välja puhastasime on näinud kõiki meie tegemisi siin aias. Oleksime ju puid istutanud edasi lõuna poole, aga ette hakkas tulema suvemaja, mille ümbruse istutasime täis veidi teistsuguseid puid.