AIA LUGU e.küpsemine vol.6

See periood, 1985 - 1998 oli meie ja meie aia jaoks kasvamise ja küpsemise periood.
Aianduslikult olime lapsekingadest välja kasvanud. Reisisime palju. Dezija tutvustas meid väga palju nimekate läti taimekollektsionääride ja sordiaretajatega. Eriti soojad suhted kujunesid meil Salaspilsi botaanikaaia töötajatega. Botaanikaaia juurde oli koondunud ka kõik Läti liiliakasvatajad, nii professionaalid kui asjaarmastajad - V.Orehovs, A.Zobova, J.Vasarietis, J.Kreicbergs, A.Kruminsh, G.Maneka, J Laumanis. Tutvusime maailmanimega sibullillekasvataja J.Rukshansiga. Käisime sageli nende kokkutulekutel ja külastasime parimaid aedu, kollektsioone ja puukoole. Et meil Eestis oli samuti moodustunud liiliakasvatajatest väike grupp (A.ja E.Merivee, M.Knoll, E.Zupping, M.Veerus ja päris algajana M.Rang, Tartu Botaanikaaia liiliahuvilised ning meie ise), hakkasime korraldama liilianäitusi nii siin Eestis kui Lätis, et seda kaunist lille laiemalt tutvustada. Polnud ju rahvas näinudki, milliseid sorte üldse olemas on. Viimasel näitusel Tallinna Lillepaviljonis ei uskunudki külalised, et tegu on ainult liiliatega. Nende asemele pakuti amarülliseid ja muid eksoote. Neist väikestest üritustest kasvasid välja suured rahvusvahelised konverentsid ja -näitused, kuhu olid palutud ka kõige nimekamad sordiaretajad Venemaalt - Margarita Kirejeva ja Natalia Korshikova Mitshurinskist, Emma Prosvetova Novosibirskist, V.Otroshko Moskvast jpt. Lääne poolt võtsid neist osa prof. A.Schenk Hollandist, Joanna Krause Poolast, V.Josht Tsehhoslovakkiast jt. Paljudest neist said meie parimad sõbrad, kes sageli külastasid ka meie aeda. Moodustasime ühingu "Lilium Balticum", kuhu kuulusid leedulased, lätlased ja meie. Hiljem taasiseseisvumise perioodil ühing organisatsioonina küll lagunes, sest meie seadusandlus oli toona väga erinev ning rahvusvahelist mittetulundusorganisatsiooni ei olnud kuidagi võimalik registreerida. Viimane suurim liilianäitus toimus 1988.a.Riia lossis, praeguses presidendipalees. Kohal oli suur rahvusvaheline seltskond. Meie läksime sinna juba rahvuslipuga. See äratas isegi suuremat uudishimu kui hollandlaste äärmiselt huvitav ning rikkalik liiliate väljapanek. Enamasti suhtuti tol aastal meisse suure uudishimu ja isegi väikese kadedusega, aga samas ka suure halvakspanu ning ignoreerimisega - eriti moskvalaste poolt. Sellelt ürituselt sõitis mu abikaasa taimejahile kaugeimasse kohta, kust oleme taimi saanud - Kaug-Itta, Ussuurimaale.
Käisime külas ka paljudel leedulastest sõpradel ning nemad meil. Seal tegeldi küll põhiliselt iiriste ja okaspuudega. Suurim iiriste, eriti siberi iiriste kollektsioon oli Edmundas Kondratase perel.
Iiristega käisime tutvumas ka Leningradi Botaanikaaias prof. N.Rodionenko kutsel. Ta aitas hiljem Tartus korraldada ka iirisenäitust ning sellele järgnenud konverentsi.
Kõik need suuremad ja väiksemad üritused olid tähelepanuväärsed selle poolest, et alati oli tegemist peresündmustega, kuhu olid kaasatud ka lapsed. Ja kuigi neist enamuses ei saa ega peagi saama aednikke ja botaanikuid, sest igal on elada oma elu, on kindlasti lapsepõlves kogetu jätnud neisse sügava jälje. Ja suuri aedu ning kollektsioone peeti ikka koos perekonnaga, teisiti pole see mõeldavgi.
Taimekollektsionäärid on huvitav ja eriline rahvas. Kui margi-ja mündi ja muud kogujad peidavad kiivalt oma haruldusi ja kogusid, siis lilleinimesed vastupidi, on väga helded jagama oma taimi ja kogemusi.
Ajapikku hakkasime aru saama, et kõiki maailmas kasvavaid ilusaid taimi ei saa me endale kokku ahnitseda. Oli ju üsna tavaline, et saabusime koju mitmesaja uue taimenimetusega. Palju taimi saadeti meile postiga aretajate endi poolt.
Nüüd oli küll juba vaja seada üsna ranged piirid, mida tahta, mida mitte. Meid ei huvitanud kollektsiooni arvukus, mis küll aina kippus paisuma, vaid selle sisukus.
Kõige huvitavamad olid meie jaoks aed- ja siberi iirised ja muidugi liiliad, eriti nende liigid.
Püsikuid hakkasime valima mingite meile teadaolevate kriteeriumide järgi. Nad pidid meid võluma kas kasvu- või lehekuju või mingite muude huvitavate omaduste poolest. Osa meie aias kasvanud taimi jagasime sugulastele, sõpradele ja teistele lillehuvilistele, et teha ruumi põnevamatele taimedele
Olime jälle oma aia idapiirile saanud veidi maad juurde ning uuesti oli vaja ümber istutada juba üsna suureks kasvanud kuusehekk. Saime ka selle vägiteoga hakkama. Hiljem naeris üks meie läti sõpradest, et me võiksime need puud kohe pottidesse panna, et neid on siis kergem edasi tõsta.
järgneb.....