Tartu AMS-i kursustel õppides tutvusin ühe lektori Magda Knolliga, kellest teadsin, et tal oli suurim iiristekollektsioon Eestis. Kui ta korraldas oma aias lahtiste uste päevad, söandasime ka meie sinna minna.
Sellist vaatepilti, mis selles aias avanes, ei osanud me aga ka oma kõige paremas unenäos ette kujutada. Aed võlus ja rabas oma unikaalse reljeefi ning sordi-ja liigirikkusega.
Sajad ja sajad suured, vikerkaarevärvilised ja imeliselt lõhnavad aediiriste õied võtsid sõnatuks. Ja ma tõesti istusin mitu tundi lausumata ühtki sõna. Iirised olid mulle meeldinud juba lapsena, sest olin neid näinud kooliaias. Aga, et nad sellised võiksid olla, oli uskumatu. See külakäik pani aluse meie iiristekollektsioonile ja aastatepikkusele sõprusele. Tänaseks ei ole kahjuks enam suurt lillesõpra ega ka tema aeda.
Meie kõige esimeseks ja suuremaks kollektsiooniks olid gladioolid. Neid kasvatati toona sibullillekasvatajate poolt kõige rohkem ja istutusmaterjal oli võrdlemisi hästi kättesaadav. Tellisin neid ka tuntud lillekasvatajatelt nii Lätist kui Venemaalt. Tülikaid tugikeppe meie gladioolid ei vajanud, sest istutasime varakevadel kui maapind oli vaevalt sulanud nad 15-20 cm sügavusele. Niimoodi kasvatasid nad tugeva juurekava. Ettekasvatatud ja kõrgele istutatud sibulate juurestik ei arene nii nagu tarvis ning lilled ei ole seisukindlad. Gladiool on tark lill - ta ei tärka enne öökülmade möödumist.
1985.a. 1. septembril, me noorima tütre esimesel koolipäeval avasime koos Magdaga Otepääl esimese gladioolinäituse. Külastajaid oli palju ja peale näituse moodustati ka Eesti Gladioolikasvatajate Klubi, kuhu meie aga ei astunud. Tartus elades oli alati probleemiks nende hilissügisene ülesvõtmine. Selleks oli tavaliselt vaid üks või äärmisel juhul kaks nädalalõppu, sest liiga vara ülesvõetud sibulad pole veel korralikult küpsenud. Mitmel aastal tegime seda tööd paduvihmaga või lumelörtsiga. Probleemiks oli ka nende hilissügisene kuivatamine ja talvine hoiustamine. Kinkisime oma 200 sordist koosneva kollektsiooni teisele kollektsionäärile.
Seda Otepää näitust oli tulnud külastama üks Lätimaa suurimaid taimekollektsionääre Dezija Skimele. Edasi läks kõik väga kiiresti. Tutvustasime talle oma ja ka teisi Eestimaa aedu, tema omakorda meile Lätimaa kuulsaid aedu ja aednikke ning sordiaretajaid. Suhtlesime aastaid. Esimest korda tema aeda külastades sain ainult peavalu. Kuigi tundsin juba päris hästi taimi, võttis sealne sortiment silmade ees kirjuks.
Edasi viis taimejaht meid üha uutesse paikadesse kuni Vladivostokini välja. Iga saadud taim õpetas meid ja iga nähtud aed kujundas meie maitset. Tutvusime ka paljude väga huvitavate inimestega, kellest igaüks vääriks väikest raamatut.
1988.aastaks oli meie taimekollektsioonis üle 2000 taksoni taimi. Palju olime ostnud, palju vahetanud. Olin õppinud taimi ka ise üles kasvatama nii seemnetest kui pistokstest ja haljaspistikutest.
No comments:
Post a Comment